Abivajajate nimel kõrgustesse

Maailma tipus: ronijad vallutavad Kilimanjaro mäe, et võidelda tähelepanuta jäetud troopiliste haigustega.

Teva sotsiaalse mõju ja vastutuse juht Giancarlo Francese tegi koos 11 USA-st, Šveitsist ja Tansaaniast pärit seiklejaga kaasa vaevanõudva matka heidutavale Kilimanjaro mäele.

46-aastane mees ronis üle 5,895 meetri kõrgusele nn Aafrika katusele, et suurendada teadlikkust fondist END. Fondi eesmärk on lõpetada ennetatavate, kuid tähelepanuta jäetud troopiliste haiguste põhjustatud kannatused.

Tansaanias asuv Kilimanjaro on maailma kõrgeim eraldiseisev mägi. Giancarlol ja tema meeskonnal kulus selle tippu jõudmiseks kuus päeva. Teel mäkke kogesid nad meeletut väsimust kui ka mäestikuhaigust. Enne Kilimanjarot oli Giancarlo roninud vaid Šveitsi Alpide teatud osades, mis tema sõnul oli käkitegu. Kuid teda inspireeris jätkama mõju, mis ronimisel võiks olla ravitavate haigustega võitlemisele Aafrikas ja mujal.

Need ravitavad ja ennetatavad haigused mõjutavad rohkem kui 1.5 miljardit vaesuses elavat inimest maailmas, sealhulgas 836 miljonit last. Parasitaarsed ja bakteriaalsed haigused põhjustavad ägedat valu, keha moondumist ja invaliidsust, kuigi teatud juhtudel on neid võimalik ennetada üldlevinud ravimitega, mida läänemaailmas peetakse enesestmõistetavaks 01.

Giancarlo jaoks, kes töötas kunagi arengumaades ja võitles sarnaste haiguste vastu, on tegemist südamelähedase teemaga. Aja jooksul on ta võtnud hädasolijate abistamise oma südameasjaks.

2015. aastast Tevas töötava Giancarlo kutsus ronima ettevõtteväline üleilmne tervishoiuorganisatsioon, kes tundis teda varasemast koostööst valitsusväliste organisatsioonide ja ÜRO-ga. "See oli ainulaadne proovikivi, millest ma soovisin väga osa saada. Mul oli väga hea meel, et mind kaasa kutsuti ja et ülemus oli mu osalemisega nõus. See teema on mulle alati tähtis olnud. Räägin oma tütrele ikka, et elu mõte on teiste eest hoolitsemine ja seda isegi juhul, kui saad aidata vaid üht inimest," räägib Giangcarlo oma kogemusest.

Ta alustas matkaks valmistumist mitu kuud enne lahkumist oma Baseli kodust Šveitsis. Päevad möödusid vastupidavust ja tasakaalu parandavaid harjutusi tehes. "Ma teadsin, et Kilimanjaro tippu ronimine on raske, sest mägi on väga kõrge ja hapnikupuudus tekitab probleeme," selgitab mees. "Olin teadlik, et selleks on vaja väga palju füüsilist ja vaimset jõudu. Mu sõbrad ja pere kartsid väga, sest ma polnud enne roninud. Nad küsisid, kas mul on keskeakriis. Sellegipoolest olin oma otsuses kindel."

Meeskonna eesmärk oli koguda 80,000 dollarit. Teva annetas lahkelt 10,000 eurot. Kogu summa läheb selliste haiguste, nagu trahhoom ja lümfaatiline filariaas (LF) 02 kõrvaldamiseks ja kontrolli all hoidmiseks. "See oli suur summa, mida koguda, kuid sellega saab nii palju head teha. Eriti, kui mõelda, et 86 dollariga saab maksta operatsiooni eest, mis ennetab trahhoomist tingitud nägemiskaotust," räägib Giancarlo.

Ühe lapse isa tutvus ülejäänud meeskonnaga Tansaaniasse saabumisel. Seiklejad said sõpradeks veel enne, kui matk 29. juunil algas. Giancarlo sõnul oli tal hea meel, et temaga liitusid mõttekaaslased, kellest said kiirelt sõbrad. Sellest oli abi, kuna pärast matka alustamist ei olnud neil enam välismaailmaga ühendust.

Giancarlo ütleb, et Kilimanjaro mäe nägemine võttis momentaanselt pahviks. "Kui ma seda mäge esimest korda nägin, sain aru, kui suur see on. Elan Šveitsis ja olen Alpidega tuttav, kuid see oli hoopis midagi muud."

Tema sõnul olid giidid alati lahked, tuletades seiklejatele meelde vedeliku tarbimise ("sippy-sippy") ja aeglaselt liikumise ("poli-poli") vajadust. Lisaks andsid nad väärtuslikku nõu, kui Giancarlo kolmandal päeval mäestikuhaigusse jäi.

Iga päev seisis meeskond silmitsi uute katsumustega. Nad kõndisid läbi vihmametsade, üle kaljuvallide, laavakõrbe ja liustike. "Ma polnud enne nii palju tähti näinudki. Nägime Jupiteri, Saturni, Marsi, sest valgussaastet polnud ja õhk oli hästi puhas," räägib Giancarlo.

Viimasele ronimisele eelneval päeval läks meeskond varakult magama ning ärkas õhtul kell 23.30, et teha viimased sammud teel tippu. Selle ronimise muutis veelgi raskemaks tugev lumesadu, mis tekitas giidide sõnul ühe paksematest lume- ja jääkihtidest, mida nad kunagi näinud on.

Giancarlo sõnul oli algusest peale tegemist imelise kogemusega, kuid tippu jõudmise päev oli väga-väga eriline. Nad ei kõndinud selleks palju, kõigest kuus tundi, kuid kogemus oli sõnulseletamatu. Giancarlo selgitab: "See oli spirituaalne kogemus. Me ronisime pealampidega ja tublid giidid aitasid meid kogu teekonna vältel. Kõik nutsid, kui me Stella Pointi jõudsime, sest olime nii õnnelikud. Kui jõudsime Uhuru tippu, puhkesime kõik jälle nutma."

Allatulemine oli palju kiirem ja võttis kõigest päeva. Alla jõudes seisis neil aga ees juba uus ülesanne, milleks oli kahe END fondi rahastatava tähelepanuta jäetud troopiliste haiguste programmiga tutvumine.

Meeskonnaga liitusid Tansaania tervishoiuministeeriumi programmiametnik Oscar Kaitaba, kellega arutati tähelepanuta jäetud troopiliste haiguste mõju riigile, ja Kilimanjaro kogukondliku oftalmoloogiakeskuse (KCCO) direktor, kes rääkis keskuse tegevusest trahhoomi ravimisel. Külastati ka Kilari algkooli Siha piirkonnas, kus neid tervitasid õpilased ja õpetajad, kes esitasid hügieeniteemalisi laule.

Lisaks rääkisid nad ühe noore mehega, kellel oli kaugelearenenud LF, millega kaasnes jala elefantiaas. Giancarlo oli rusutud, sest seda haigust on võimalik ravida. "Kuigi ta oli noor ja paistis füüsiliselt terve, oli üks tema jalgadest elefantiaasi tõttu väga suur," ütleb Giancarlo. "Ta elu on ilmselgelt väga karm ja piinarikas".

"Selle haigusega ei saa inimesed tihtipeale kõndida, sest jalanõud jäävad suurenenud jalgade jaoks väikeseks. Tansaanias sageli võõrandutakse selliste sümptomitega inimestest ning nad tõrjutakse külast välja. Meile öeldi, et vahel piisab vaid arsti puudutusest, et neil natukenegi parem hakkaks."

Seejärel külastas meeskond trahhoomikliinikut, kus Maasai rahvusgrupist kohalikele tehti trihhiaasi operatsioone. Need aitavad trahhoomiga meestel ja naistel nägemist parandada ja takistavad silmade edasist kahjustumist, mille tagajärjeks võib olla pimedaks jäämine. 03

Kaheteistkümnest ronijast tegi matka lõpuni 11 inimest. Giancarlo sõnul oli see kogemus intensiivne ja ainulaadne ning pani nad nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovile. "Enne ronimist ütles üks sõber mulle, et ma leian uue perspektiivi. Nii oligi," nendib Giancarlo.

"See ei juhtunud mitte ainult tänu tippu jõudmisele, vaid tänu meeskonna vaimsusele ja kohatud inimestele, sealhulgas arstidele, õpetajatele ja õpilastele." Nad on tagasihoidlikud ja hoolivad ning aitavad iga päev tähelepanuta jäetud inimesi, et varsti ei tekitaks need haigused enam muret.

"Ma ei ole mingi kangelane, et selle teekonna läbisin, sest igaüks, kellel on õige ellusuhtumine, saab aidata. Selleks ei pea isegi tingimata Aafrikasse minema. Võib-olla vajab su abi sinu oma naaber."

Kogu seikluse kohta saate lähemalt lugeda blogist "Summit to See the END", kui klõpsate siin.

Joonealused märkused:

1. Back to contents.

    The END Fond: https://end.org/ntds-in-focus/
   

2. Back to contents.

   Maailma Terviseorganisatsioon: https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/lymphatic-filariasis

3. Back to contents.

   The END Fond: https://end.org/ntds-in-focus/trachoma/