Võitlus ärevusega

- Minu 19-aastasel tütrel on olnud palju raskeid üleelamisi. Seega ma tõesti loodan, et peagi näitab elu talle oma helgemat poolt. Kahjuks tundub, et ka terapeutidele, kes peaksid kriisihetkedel toeks olema, ei saa alati loota.

Maria ema Marta räägib oma tütrest.

Minu tütar tundus alati eakaaslastest küpsem. Ta näis rohkem märkavat ja juurdles asjade üle sügavuti. Mulle see meeldis – erinevalt abikaasast, kes leidis, et see teeb tütre elu ainult keerulisemaks. Palju aastaid tundus, et minu tundliku lapsega on kõik kõige paremas korras. Tänu loomupärasele andekusele ja intelligentsile õppis Maria hästi. Ta sai teistega hästi läbi, ehkki vahel näis mulle, et ta sõbrad olid üsna ühekülgsed. Minu juuresolekul nad muidugi kõiki oma oskusi ja võimeid välja ei näidanud. Igal juhul olin väga rahul leides, et mul on selline õrn, sõbralik ja positiivne laps, kes soovib teistele ainult head. Alles hiljem avastasin, et selliseid omadusi peeti koolis nohiklikuks ja Mariat seetõttu klassis pilgati. Pikka aega ei rääkinud ta mulle sellest sõnagi. Võib-olla oleks järgmine kooliaste või ülikooliaeg neid kogemusi leevendanud või need koguni mälust pühkinud, kuid siis algas pandeemia. 

Dressiaeg

Algas põrgulik piirangute aeg. Tühjad tänavad ja koolimajad, kaugtöö. Oma naiivsuses arvasin esmalt, et noortele peaks see meeldima: nad saavad hommikuti kauem magada, sest ei pea kooli kiirustama; õhtuti said nad veeta tunde arvutis omavahel lobisedes. Tundus, et uutes tingimustes seltsielu lausa õilmitses. Minu tütar ilmus oma toast välja ainult selleks, et süüa või end pesta ning kadus seejärel uuesti oma isiklikku kuningriiki. Ka mina tegin arvuti taga tööd ja üldiselt saatsin päeva hea meelega mööda dressides. Ajapikku sai üha selgemaks, et Maria paneb ärgates küll kohe arvuti tööle ja logib ka tundi sisse, kuid läheb siis tagasi voodisse ja magab esimese tunni lihtsalt maha. Ja seejärel teisegi. Muutusin murelikuks. Samas polnud mul mahti selle üle liiga palju juurelda, sest mul endal oli tervisega probleeme. Ei, mitte COVID-19, vaid pimesoolega. Paar päeva hiljem sain ka täpse diagnoosi. Enne seda – ehkki vähkresin valu käes ja ei suutnud midagi süüa – suutsin mõelda vaid sellest, et haiglasse kui potentsiaalsesse viirusepesasse ma küll minna ei taha. Ka ei tahtnud ma Mariat üksi koju jätta (kaks aastat varem olime abikaasaga lahku läinud ning ma ei soovinud teda asjasse segada). Samal ajal Maria, nähes minu seisundit, anus mind, et helistaksin kiirabisse. Viimaks andsin alla ja kiirabibrigaad tuli kohale, kogu pandeemiaaegses varustuses. Valgetes kombedes töötajad panid mu kanderaamile ja kandsid minema. Ma tean, kohutav vaatepilt. Minu õde, kes oli kohal, ütles hiljem, et kui mind ära viidi, nuttis Maria kõvasti. See oli traumaatiline kogemus meie mõlema jaoks.

Minu tütar hirmunud hooldajana

Haiglas selgus, et pimesool oli juba põletikuline ja vajas kirurgilist sekkumist. Niisiis, kui mind opilauale pandi, ei piirdunud asi pimesoole eemaldamisega. Veetsin haiglas ligi kaks nädalat – ruumid olid küll tühjad, kuid isoleeritud nagu mõnes kindluses. Et raskekujuline põletik ja operatsioon olid mu organismi nõrgestanud, lisati mind kõrgenenud COVID-19 nakatumise riskiga patsientide nimekirja. Minu 17-aastane tütar oli sellest kõigest teadlik. Kergemaks ei läinud ka pärast haiglast koju saamist, sest mul tuli iga päev sõita operatsioonijärgse haava ülevaatusele. Ja ehkki mu õde sõidutas mind sinna oma isikliku autoga, tähendas iga kodust lahkumine järjekordset stressi: COVID-19 on täies hoos ja minul paranemata haav – sisuliselt avatud uks viiruse sissetungiks. Selle aja jooksul muutus Maria palju täiskasvanulikumaks ning asus ajapikku hooldaja – peaaegu et lapsevanema rolli. Väga mureliku vanema rolli.

Õudused algavad

- Pärast operatsiooni tuli mul keskenduda paranemisele, mis ei läinud aga sugugi lihtsalt. Haav ei tahtnud paraneda, õmblusi tuli uuesti teha jne. Alles mitu nädalat hiljem vaatasin oma lapse silmadesse ja mõistsin, kui halvasti see kõik talle mõjus. Tema silmadest peegeldus kurbus, hirm, aga ennekõike allaandmine. Minu haigus ja sellega seotud hirmud – eriti pandeemia tingimustes – panid Marysia täiesti teistsugusesse olukorda. Kui koroonat poleks olnud, siis ei oleks ma haiglasse minekut edasi lükanud ja minu ravi oleks kulgenud lihtsalt, ilma komplikatsioonideta. Pandeemiata oleks mu tütrel olnud koolis tavalised tunnid ja ta oleks puutunud kokku teiste inimeste – klassikaaslaste ja reaalsete õpiülesannetega – ning see kõik oleks viinud ta mõtted minult eemale, vähemalt mõneks tunniks. See oleks olnud nagu palsam tema hingele. Nüüd aga istus ta kogu aja kodus, kedrates peas kõige mustemaid stsenaariume. Kohutav.

Vale koht

Seetõttu ei tulnud mulle üllatusena, kui Maria soovis pärast piirangute lõppu teraapiasse minna. Ta ise käis selle mõtte välja ja valis ka koha, kust pidi abi saama. Nagu hiljuti selgus, osutus see halvaks valikuks – saime sellest teada teiselt terapeudilt, kes haaras sõna otseses mõttes kahe käega peast, kui kuulis, et Maria oli käinud psühhodünaamilises teraapias: „See meetod sobib täiskasvanutele, kindlasti mitte teismelistele!“. Nii palju siis uuest terapeudist. Minu jaoks on see olnud kibe pala, mida alla neelata. Teraapia, mis keskendus minu lapse minevikule, tõi sealt välja hulga ebavajalikke probleeme, neile lahendust pakkumata. Ehk poleks mõned neist „plekkidest“ üldse jutuks tulnudki? Milleks juuksekarva lõhki ajada? Miks kaevuda nii sügavuti lapsepõlve? Maria tegeles lõputult eneseanalüüsiga, püüdes palavikuliselt leida endast põhjust oma halvale enesetundele. See oli lausa paranoiline. Nagu välistel tingimustel poleks olnud tema kriisiga üldse mitte mingisugust pistmist!

Nii see enam jätkuda ei saa

Tõtt-öelda olin ma juba mõnda aega veendunud, et selline teraapia talle ei sobi ja paranemise asemel pandi Maria õlule veelgi raskem koorem. Kuid otsustasin oodata, kuni ta ise jõuab järelduseni, et see tee ei ole tema jaoks õige. Ühel hetkel andis ta lihtsalt alla, öeldes, et on väsinud otsimast asjade juurpõhjuseid. See tõdemus tõi küll pisut kergendust, kuid mitte täielikult. Teatud tendentsid iseendas muutsid Maria jätkuvalt ärevaks ja nüüd tuli tal selle teadmisega elada.

Mõranevad suhted

- Esimene, valesti läinud teraapia pani mu tütre endas tõsiselt kahtlema. Tark ja kohusetundlik neiu, kes andis endast kriisiolukorras parima, külvati üle suhtealaste küsimustega selle asemel, et teda mingilgi moel tunnustada. Minevik! Kui ta siis hakkas ennast analüüsima, teistega võrdlema ja leidis, et juba algkoolis peeti teda mõnevõrra veidraks, järeldas ta sellest, et ta ongi teistest liiga erinev, ei sobi nende hulka, et temas ongi midagi alaväärset; et ta ei ole teiste jaoks piisavalt huvitav ja ei suuda sellisena mitte kedagi köita. Tulemuseks oli see, et ta ei usaldanud enam ei ennast ega oma sisetunnet kuni selleni välja, et ei suutnud isegi mõista, mis teda päriselt huvitab. See kõik tuli päevavalgele eriti siis, kui ta hakkas valima eriala. Minu laps, kes tundis ennast alaväärsena – eriti pärast piirangutest tingitud isolatsiooni – hakkas nüüd reaalselt suhteprobleeme kogema. See oli otsekui nõiaring: ühest küljest tahtis ta teistele meeldida, mistõttu ei olnud enam loomulik ja spontaanne. Ta hakkas mängima kedagi, kes ta tegelikult ei olnud; ta ei olnud tema ise, ja alles tagantjärele sai ta aru, kui tobedalt ta oli käitunud. Selle tulemusena sattus ta aga veelgi suuremasse probleemide sasipuntrasse.

Ärevuse lõksus

See kõik tekitas Marias suurt ärevust – tema enda silmis – sotsiaalne läbikukkumine ja sellega kaasnev hirm minna uuesti inimeste sekka. Kohtumised teistega ei olnud enam lõbusad ja spontaansed nagu varem, vaid täis vastuolusid ja võitlust. Üha enam viisid need ta murdumise äärele, kui ta saabus koju kurvana või koguni pisarais. Objektiivselt võttes ei olnud juhtunud midagi halba: tal oli endiselt palju sõpru, kuid ta sulgus üha enam endasse. Ja kui ta teiste hulka läkski, oli ta väga pinges, stressis ja ärev. Umbes nagu enne eksamit.

Samal ajal võitles mu tütar kõvasti oma sisemiste deemonitega. Maria proovis oma painajast vabaneda, võttes ette keerukaid grupireise, kus inimesed pidid olema paarides, või ühines Ukraina sõja alguses abiorganisatsioonidega ja toetas aktiivselt raudteejaamas olevaid pagulasi. Ja ehkki ma tean, et Maria on juba oma olemuselt tundlik ja teisi toetav, siis on selge, et osaliselt ühines ta nende organisatsioonidega selleks, et iseennast aidata. Või ehk selleks, et endalt tähelepanu eemale juhtida?

Parandamatult kaotatud aeg

Viimased paar nädalat on mu tütar käinud uue terapeudi ja psühhiaatri vastuvõtul. Talle on määratud antidepressandid, sest tema ärevus ja sotsiaalfoobia on arenenud paanikahäireteni. Ma nägin ühte neist pealt ja sel hetkel sarnanes ta lõksu püütud metsloomaga. Nii on võimatu elada!

Ärevusvastased ravimid teevad oma töö: paanikahäireid enam pole, kuid probleemid jäävad. See tähendab, et tuleb jälle minna teraapiasse, kuid mõte sellest tekitab minus hirmu. Tahaksin küll usaldada ja loota, kuid eriti kurvaks teeb mind asjaolu, et mu tütre parimad aastad, mis peaksid olema täidetud rõõmuga, on jäädavalt kadunud. Selle asemel on hirm ja pisarad tema silmis. Seda kõike polnud talle vaja. 

NPS-EE-NP-00194