Valesti mõistetud südamehaigus

Kas oled südamehaigusega noor inimene? Kui palju kordi on keegi sinu tuttavatest olnud ehmunud, kuuldes, et ka selles vanuses võib süda olla haige?

Paljud ei suuda siiani uskuda, et elasin 38-aastaselt üle infarkti. Kohtasin skeptilist suhtumist isegi haiglas, kui olin parajasti infarktiseisundis!

Oma kogemusest võin öelda, et minu meelest on tähtis kummutada müüt, et südame-veresoonkonnahaigusi diagnoositakse ainult teatud eas inimestel. Tegemist on levinud väärarusaamaga, mis teeb ühiskonnale palju kahju ja millel võivad olla laastavad tagajärjed.

Liiga noor, et infarkti saada

Pärast rasket infarkti 2014. aastal viibisin intensiivraviosakonnas. Arstid ja õed käisid minu juurest läbi ning nende kaudu sain teada, et olen haiglas kõneaineks. Mitte keegi ei uskunud, et 38-aastane naine sai äsja infarkti!

Mul oli seda endalgi raske uskuda. Arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult vanade inimestega. Kas juhtuvad?

Vastus on ei!

Paar kuud pärast infarkti sõidutas isa mind haiglasse, et saaksin ennast kardiorehabilitatsiooni kirja panna. Olime mõlemad ooteruumis, kui meie juurde tuli õde. Ta astus otsejoones isa juurde ja küsis, kas tema on patsient.

Õel oli oma oletuse tõttu väga piinlik. Jah, mul on isaga sama perekonnanimi, kuid see õde, nagu paljud teisedki, langes vanuselise diskrimineerimise lõksu.

Esialgu kardirehabilitatsioon üksnes tugevdas mu ettekujutust, et südamehaigust esineb üksnes vanadel inimestel. Lõppude lõpuks olin ma oma programmis noorim osaleja!

Teised patsiendid pöörasid mulle palju tähelepanu ja olid uudishimulikud. Nad tahtsid teada, mida mina seal teen. Olin neist ju nii palju noorem!

See kogemus tekitas kahetisi mõtteid. Kas noored arvavad, et neil pole vaja kardiorehabilitatsioonis osaleda? Või on sotsiaalne stigma ikkagi nii suur?

Mõistsin, et ma ei ole üksi

Hiljem ühines kardiorehabilitatsiooni programmiga veel üks noor inimene. Ta vajas südameklapi vahetust ühe päriliku südamehaiguse tõttu, millel arstid olid kogu tema elu silma peal hoidnud.

Leian, et oli hea, et vanemad patsiendid nägid – südameprobleeme esineb ka nooremal põlvkonnal. Loodetavasti andis see neile väärtusliku õppetunni.

Minu jaoks oli rahustav näha, et leidub siiski ka minuealisi südamehaigeid. Lõpuks ühines meiega veel üks noor mees, kes samuti vajas südameklapi asendamist. Nüüd oli lisaks minule grupis veel kaks noort inimest, kes aitasid muuta arusaama, et südamehaigus on seotud vanusega!

Sellest ajast peale olen kohanud palju omaealisi inimesi, kellel on diagnoositud südamehaigus. Minust on saanud justkui väikese klubi liige.

Ja teate, mis? Mitte keegi meist ei hinda teisi vanuse põhjal, sest teame, et südamehaigus ei puuduta üksnes eakaid.

Ettekujutuse muutmine südamehaigusest

Levinud ettekujutused mitte üksnes ei pane sind tundma kõrvaletõrjutuna, vaid võivad osutuda tõeliselt ohtlikuks – eriti kui need esinevad tervishoiutöötajate seas.

Osa sõpru on mulle rääkinud, et käisid arsti juures, kuna kahtlustasid, et neil on süda haige. Neile öeldi, et nad on sellise asja pärast muretsemiseks liiga noored ja arst jättis sümptomid tähelepanuta, tegemata kindlaks, kas neil päriselt ka oli probleem või mitte.

See teeb mind tegelikult tigedaks, sest just nii juhtus minuga.

Aastal, mis eelnes mu infarktile, oli mul mõlema jala pahkluu ödeem (turse). Jalgade paistetus on aga südamehaiguse klassikaline sümptom.

Käisin kardioloogi, perearsti ja isegi reumatoloogi vastuvõtul, et turse põhjust välja selgitada. Nad tegid mu südamele teste, kuid ütlesid viimaks, et mul on artriit, sest ei leidnud mul midagi muud viga olevat.

Rääkisin neile, et meie peres on südamehaigus levinud. Samuti ütlesin, et mul on juba diagnoositud kõrge kolesteroolitase ja vererõhk, mis on kõik südamehaiguse riskitegurid.

Lisaks andsin teada, et mul kipub hing kinni jääma, kui trepist üles kõnnin, mistõttu olen hakanud igal pool lifti kasutama. Ka see on üks südamehaiguse sümptomitest.

Arstid aga kinnitasid muudkui, et olen liiga noor, et sellise asja pärast muretseda ja et mu tervislikul seisundil pole kindlasti midagi pistmist südamega. Mulle ei määratud ravi ja ma usaldasin neid. Nad lasid mul arvata, et minuga on kõik korras ja et ma ei pea mitte millegi pärast muretsema.

Veel samal aastal sain infarkti, pärast mida ei ole mul enam mõlema jala pahkluu ödeemi esinenud.

Tõde südamehaiguse kohta

Südamehaigust esineb 60-aastaste inimeste seas küll ligi viis korda sagedamini kui 30–40-aastastel, kuid sellesse võib haigestuda igas eas.

Südamehaiguse diagnoosi on saanud Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (Centers for Disease Control and Prevention) andmetel ligi 5% alla 45-aastastest ja umbes 12% 45–64-aastastest ameeriklastest.

Inimesi, kellel on selgelt südameprobleemile viitavad sümptomid, ei tohiks tähelepanuta jätta üksnes põhjusel, et nad on selleks liiga noored. Selline arusaam võib patsientide tervist kahjustada, jättes nad ilma ravist, mis aitaks nende südant ja keha säästa.

Vahel mõtlen, kas minu infarkti oleks saanud ära hoida, kui mind oleks tõsiselt võetud ja ravile suunatud. Infarkti tagajärjel sai kahjustada 20% minu südamest.

Infarktist on nüüdseks möödas viis aastat. Ma ei osale enam rehabilitatsiooniprogrammis, kuid fakt on see, et mul on endiselt südame-veresoonkonna haigus ja pean kogu ülejäänud elu ravimeid tarvitama.

Pärast infarkti kujunes mul välja 2. tüübi diabeet. Käin oma elupäästjast kardioloogi juures regulaarselt kontrollis, kuid nüüdseks on mul südames stent. Loomulikult muretsen, et see võib töötamast tõrkuda ja tean, et see tuleb eesootavate aastate jooksul välja vahetada.

Järeldused

Iga keha on erinev. Minul oli 38-aastaselt infarkt. Me ei tohi jääda väärarusaamade lõksu, vaid võtma südamehaiguse sümptomeid tõsiselt, olenemata patsiendi vanusest.

Palun veendu, et ka sinu lähedased teaksid – südamehaigus ohustab ka noori inimesi. Mina olen selle elav tõestus.

LA/TV/20/0016 Juuli 2020