Töötamine migreeniga: millal hoog maha võtta

Krooniliselt haigena on töötamine keeruline, kui mitte väga keeruline. Veel raskem on tulla toime episoodilise ja etteennustamatu migreenihooga. Kummalisel kombel ei räägita migreenist kui haigusest tööelu kontekstis kuigi palju. Võib-olla on põhjuseks asjaolu, et migreen avaldub inimestel erinevalt ning ka töökohad ja tööga seotud nõuded on erinevad.

Igaühel meist on oma viis töö ja migreeniga toimetulekuks. Seetõttu ei saa ma rääkida kõigi eest, vaid jagan üksnes isiklikku kogemust.

Elu enne migreeni

Migreen avaldus mul alles 29-aastaselt. Olin siis juba kümmekond aastat tarkvararakenduste tugiteenuste ja arenduse spetsialistina töötanud. Naisena täppisteaduste valdkonnas karjääri teha on juba iseenesest väljakutse, seega olin oma saavutuste üle uhke. Võtsin endale erinevaid tööülesandeid, sain ametikõrgendust, millega kaasnes kõrgem töötasu ja erinevad boonused. Ka kolleegid hindasid mind kõrgelt. 

Vaadates tagasi oma tööaastatele vahetult enne migreeni taban end vahel mõttelt, kuhu oleksin võinud välja jõuda. Kui edukaks oleksin osutunud? Mida kõike oleksin võinud saavutada? Kuid sellisest mõtlemisest ei ole minu olukorras mitte mingisugust kasu. Selle asemel püüan vanu aegu meenutades olla uhke saavutatu üle ning vaadata elule enne migreeni tagasi heldimuse, mitte kadedusega. 

Migreen, töö ja töötervishoid

Mäletan oma esimest migreenihoogu, nagu see oleks olnud eile. Vaatamata sadadele või isegi tuhandetele hilisematele migreenihoogudele kinnistus just see päev minu mällu igaveseks – ilmselt kuna mul polnud siis õrna aimugi, mis minuga toimub. Kartsin, et mul on ajuvähk või midagi sarnast, ja et hakkan kohe surema. Samas ei olnud see ka selline kogemus, kus kogu elu jookseb justkui lindina silme eest läbi – pigem tundus mulle, nagu ujuksin tihkes siirupitoalises massis.

Olin parajasti oma kontoris, kuid kuna kõik teised olid juba koju läinud, siis polnud mul kelleltki abi loota. Kuidagiviisi õnnestus mul saata elukaaslasele sõnum, et tulgu ta kohale ja sõidutagu mind koju. Ma arvan, et olukorra tõsidus jõudis talle kohale alles siis, kui olin otsustavalt lükanud tagasi tassi hõrgutava teega, mida ta mulle abivalmilt termosest pakkus – see lihtsalt ei olnud üldse minu moodi!

See oli minu esimene migreenihoog tööl, kuid kaugeltki mitte viimane.

Vaid mõne kuu pärast oli mul juba 6–9 migreenipäeva kuus. Sel ajal töötasin kolm päeva nädalas oma kodulinnas asuvast kontorist ja ülejäänud kahel päeval tuli mul sõita Londonisse. Kahtlustasin, et just Londoni vahet sõitmine võis mu migreenihooge süvendada. Nüüd, aastaid hiljem tean kindlalt, et nii see oligi.

Umbes aasta pärast esimest migreenihoogu olin töölt puudunud piisavalt palju päevi, et mind suunata töötervishoiuarsti vastuvõtule. Ausalt öeldes mõjus see mulle külma dušina – kuni selle hetkeni ma isegi ei teadnud, et töötervishoiu osakond üldse eksisteerib, rääkimata sinna pöördumisest.  

Arvasin, et mind ootab ees põhjalik ülekuulamine, mis lõppeb süüdistuste ja kohtuotsusega, ning see kõik tekitas minus ülisuurt stressi. Peagi mõistsin, et mind koheldakse palju erapooletumalt, kui olin arvanud, ja et selle teenuse põhieesmärk on töötajatele võimalikult heade töötingimuste loomine. 

Ka nemad leidsid, et pikad töölesõidud ja sellest tulenev ebaregulaarne uneaeg võisid minu migreenihooge süvendada. Seetõttu soovitati mul töölesõidupäevi vähendada või neist sootuks loobuda. Minu ülemused soostusid, küll vastumeelselt, 12-nädalase prooviperioodiga, mil pidin Londonisse sõitma ainult kahel korral kuus senise kahe korra asemel nädalas. Selle aja jooksul oli mul tõepoolest vähem migreenihooge – ükskord isegi ainult ühel päeval kuus! 

Kuid nagu oligi karta, sagenesid migreenihood niipea, kui taas tööle hakkasin sõitma. Paar kuud hiljem kolisin teise linna ja vahetasin oma ametikohta lootuses (lootus oli mõlemapoolne!), et asjad seeläbi paranevad.

Paranesidki, kuid soovitud efekt püsis kõigest kuu või paar.

Vahest olekski mu olukord tasapisi paranenud ja asjad jälle ülesmäge liikunud, kuid siis tekkis mul probleem parema silmaga. Ja ehkki sel polnud migreeniga mingit pistmist, vallandas see tõeliselt rasked migreenihood. Sellest eluperioodist (paar järgmist kuud) ei mäleta ma peaaegu mitte midagi, sest migreenihood olid pea igapäevased kaaslased. Viimaks kirjutas perearst mulle välja kolmenädalase haiguslehe.

Töölt eemal olles oli mul ainult kolm migreenipäeva. Sel ajal jõudis mulle esimest korda pärale, kui tugevalt töötamine mu terviseseisundit mõjutas.

Distsiplinaarmenetlused ja pikendamata lepingud

Elu läks edasi ja jätkasin tööl käimist, kuid et igas kuus oli mul keskmiselt 8–15 migreenipäeva, pidin sageli puuduma. Kaks kuud pärast tööle naasmist ootas mind ees elu esimene distsiplinaarmenetlus. 

Leian, et distsiplinaarmenetlus on üks hullemaid asju, mis saab krooniliselt haigega tööl juhtuda.

Tulemuseks oli alati see, et andsin endast parima, et oma migreenihooge kontrolli all hoida. Mitte keegi teine ei olnud ju rohkem huvitatud olukorra paranemisest kui ma ise. Kuid hirm tööst ilma jääda muudkui tiksus kuklas ning see lisastress oli omakorda soodne kasvulava uutele migreenihoogudele.

Minu uue ametikohaga kaasnes senise täisajaga töö asemel 12-kuuline leping, ja mind ei üllatanud sugugi, et lepingut aasta pärast enam ei pikendatud. Sisuliselt lasti mind mu migreeni tõttu lihtsalt lahti, ilma täiemahulise ettevõtte poolse koondamisprotsessita.

Ma pole siiani kindel, kuidas sellesse täpselt suhtuda. Ühest küljest tundub see nende poolt kahepalgelisena, et nad ei toonud lepingu pikendamata jätmise põhjusena välja minu migreeni. Teisalt teadsin ma ju väga hästi, et töölt lahkumine on ainult aja küsimus, ja seetõttu tundus see rohkem noahoobina rindu kui selja tagant pussitamisena. Mõlemad pooled teadsid, et see juhtub, kuid ikkagi tegi see haiget. Kui ma pärast 7-aastast karjääri töölt lahkusin, ei jäetud minuga isegi ametlikult hüvasti. Tundus, justkui oleksin pidanud juhtunu pärast piinlikkust tundma.

Arvatavasti see oligi minu jaoks kõige raskem.

Koormuse vähendamine

Kuus kuud hiljem (kodusoldud ajal vähenes minu migreenipäevade arv ühele kuni neljale kuus) õnnestus mul saada tööd uues ettevõttes. Minu jaoks tähendas see olulist tagasiminekut nii töökohustustes kui ka rohkem kui poole võrra madalamat töötasu, kuid sellegipoolest olin õnnelik, et sain taas olla töölainel. 

Kõigest kolm nädalat hiljem olin migreeni tõttu sunnitud üheks päevaks koju jääma. Tegelikult oli mul selleks ajaks olnud juba kolm migreenihoogu, kuid lükkasin seda sammu muudkui edasi. Nüüd mõtlen, et oleksin pidanud juba siis taipama, kui tihedalt olid omavahel seotud töötamine ja mu migreenihoogude sagedus. Aga ilmselt ei tahtnud ma seda endale tunnistada. See tähendanuks mulle kaotuse omaksvõtmist ja ma ei soovinud end migreenihoogude tõttu kuidagi vähem väärtusliku töötajana tunda.

Niisiis algas kogu tsükkel otsast peale. Migreenihood üha sagenesid ja mul tuli tööst üha rohkem eemal olla. Umbes pooleteise aasta pärast, järjekordse distsiplinaarmenetluse käigus, uurisin oma tööandjalt, kas oleks võimalik mu töötunde vähendada lootuses, et see aitab mul tervisega järje peale saada. Aitaski, kuid üksnes mõneks ajaks.

Lõpuks keerles kogu minu elu selle ümber, kuidas püsida võimalikult heas vormis selleks, et vastavalt kokkuleppele kolm korda nädalas tööle ilmuda. Ülejäänud energia kulus tööpäeva üle elamisele. Kahjuks ei allu migreen nii kergesti meie plaanidele ja mul tuli ikkagi palju päevi töölt puududa.

Kaks aastat pärast sellist osaajaga tööd olin järjekordselt kolmenädalasel haiguslehel, millele lisandus veel kaks nädalat iga-aastast puhkust. Selle viie nädala jooksul ei olnud mul ainsatki migreenihoogu ning üldse oli mul rohkem kui aasta jooksul esimest korda üks täiesti valuvaba päev.

Olukorra tunnistamine

Sel hetkel tabas mind äratundmine. Ma ei saanud enam kauem pead liiva alla peita ja kujutleda, justkui töö ei mõjutaks mu migreeni. Järgmiste kuude jooksul sai mulle lõplikult selgeks, et tööeluga on lõpp, kui soovin elult midagi muud peale lakkamatute migreenide ja ebaõnnestunud katsete tööpäev õhtusse saata. Palusin aastat töölt vabaks, kuid seda palvet ei rahuldatud, kuna ajutise asendaja leidmine oleks olnud ettevõttele liiga keeruline. Niisiis panin oma ameti maha.