Sõprade kaotamine (ja leidmine) kroonilise migreeni tõttu

Elul kroonilise haigusega on mitmeid ebameeldivaid külgi ja ma ei hakka neid kõiki siinkohal välja tooma. Suurema osaga neist ja sellega, kuidas need mu elu mõjutavad, olen õppinud päris hästi toime tulema.

Minu arst ja õde selgitasid mulle migreeni sümptomeid ja tagajärgi ning olen internetist lugenud mitmeid artikleid selle kohta, kuidas end selle haigusega toimetulekuks paremini ette valmistada.

Ent mõnesid kroonilise migreeniga kaasnevaid tagajärgi poleks ma ka hea tahtmise korral osanud aimata. Üks neist on teatud inimeste lahkumine sinu elust – miski, milleks ma polnud sugugi valmis.

Tühistatud plaanid ja katkenud suhted 

Olen alati pidanud ennast sõbralikuks ja seltskondlikuks inimeseks. Ehkki ma ei olnud koolis ja ülikoolis just kõige populaarsem inimene, on mul alati olnud suurepärased sõbrad, kellega läbikäimist olen nautinud. Kui minu migreenihood 20ndates eluaastates endast märku andsid, olid need esialgu ainult episoodilised ja mu sotsiaalne elu jätkus tavapäraselt. Aga siis, kui mu haigus muutus krooniliseks ja mu pea valutas iga päev, muutus ka sõpradega läbikäimine keerulisemaks.

Üha enam olin sunnitud migreenihoogude tõttu tühistama plaane või loobuma üritustel käimisest. Mulle tundus, et vean sellega inimesi alt ja see oli minu jaoks raske. Kõige selle tulemusena hakati mulle üha vähem helistama, vähenesid küllakutsed ja mu plaanid kuivasid kokku.

Püüdsin küll alati inimestele selgitada, miks ma plaane tühistan ja proovisin panna neid mõistma, mida migreen endast kujutab. Samas, kui aus olla, siis usun, et kui sa ei ole ise seda kogenud, siis ei saa sa seda ka täielikult mõista. Kuulsin sageli arvamusi, et „ma otsin ettekäändeid“ või et „kõigil aeg-ajalt pea valutab, aga see ei takista neil oma elu elamast“. Mind peeti probleemitekitajaks (looda sa!) ja süüdistati põhjuste väljamõtlemises, et üritustel mitte osaleda. Minu suhtlusringkond kahanes ja jäin ilma nii mõnestki sõbrast.

Uuele katsele kahtlustest hoolimata

Nagu ma juba alguses ütlesin, ei olnud ma asjade selliseks käiguks üldse valmis; niisiis hakkasin iseendas kahtlema. Kas ma olin ehk olnud vilets sõber? Äkki ma ei üritanud piisavalt? Kas minu sõprus ei olnud siis väärt minu haigust ja kõike, mis sellega kaasnes?
Üsna pea muutusin enesesse tõmbunuks ja enesekriitiliseks, kuna minu enesehinnang oli paraja hoobi saanud.

Ka täna on mul raske leida uusi sõpru ja isegi, kui ma neid leian, on sõprussuhteid keeruline alal hoida. Kui minu poeg kooliteed alustas, tundus see hea võimalusena leida endale meie kodukandist uusi sõpru. Olin esimesel koolipäeval valmis kohtuma teiste lapsevanematega, kes olid minuga samas paadis.

Ja ma tutvusingi väga toredate inimestega! Mõnede emadega sain üsna lähedaseks ja hakkasime regulaarselt kokku saama, et kohalikke uudiseid vahetada. See oli tore. Olin sel ajal noorema lapsega emapuhkusel, seega oli see hea võimalus kodust välja saada, uute inimestega tutvuda ja teiste täiskasvanutega suhelda. Ka minu migreenihood olid tänu rinnaga toitmisele vähemaks jäänud.

Kui ma aga tagasi tööle läksin, muutusid ka päevad intensiivsemaks. Kõigele lisaks tulid migreenihood tagasi. Laste kooliks ja lastesõimeks ette valmistamine, pikad tööpäevad, õhtune söögitegemine, kodused toimetused ja lapse koolitööd olid juba iseenesest suur koorem, aga kui sellele lisada veel igapäevane krooniline peavalu, siis võib ainult arvata, miks ma hakkasin jälle plaane tühistama.

Ütlen seda veelkord – mitte kõik ei mõista seda ja sain nii mõnegi ebameeldiva kommentaari osaliseks, mis sageli olid öeldud läbi huumoriprisma. Nii hakkasime üksteisest eemalduma ja üsna pea lõppes igasugune suhtlus. Olgugi et olin püüdnud oma olukorda selgitada, ei tundunud mu uued sõbrad mõistvat, miks ma järsku tagasi tõmbusin. Tasapisi sumbusid kõik need uued sõprussuhted ja ma valetaks teile, kui ütleksin, et see ei teinud mulle haiget. Hoolimata sellest, et teadsin, et see polnud minu süü.

Liitlased nii heas kui halvas

Olen viimasel ajal leidnud uusi sõpru, ent kui aus olla, siis nimetan neid pigem tuttavateks. On tore, kui on inimesi, kellega rääkida ja koos mängukohtumisi ja pidusid korraldada. Olen siiski aru saanud, et tõelisi sõpru kohtab haruharva ning olen selle teadmisega rahu teinud. Olen märganud ka seda, et ma ei ava ennast enam inimestele nii kergekäeliselt kui varem. Olen oma haiguse tõttu rohkem valvel ja uusi sõprussuhteid luua ei olegi enam nii lihtne.

Tuleb välja, et sõpradest ilma jäämine on veel üks minu haigusega elamise tagajärgedest. See on miski, millega lihtsalt pean elama. Ma ei taha seejuures öelda, et olen ka tulevikus uute sõprussuhete loomisest täielikult loobunud. Vastupidi, ma loodan, et leian kunagi uusi sõpru küll ja veel! Tõenäoliselt olen lihtsalt ettevaatlikum selles suhtes, kellele end avan ja kellega oma isiklikest asjadest räägin.

Aga mitte kõik ei ole ainult halb. Olen aastatega mõistnud, kes on minu tõelised sõbrad. Need on inimesed, kes on minu jaoks olemas. Inimesed, kes on minu läbielamisi mõistnud. Ja mis kõige tähtsam – inimesed, kes ei ole mulle seda pahaks pannud.

Täna võin ma kätt südamele pannes öelda, et võin oma tõelisi sõpru lugeda kokku ühe käe sõrmedel ja et see sobib mulle. Need on tõesti inimesed, keda oma ellu soovin; inimesed, kes armastavad mind sellisena nagu ma olen, koos minu puudustega. Öeldakse ju ka, et inimesed, kes jäävad sinu kõrvale nii heas kui halvas, on need, kes jäävad sinuga elu lõpuni. Olen selles ka ise täiesti veendunud ja tunnen end tänu sellele õnnega koos olevat. Ma ei tea, mida ilma oma sõpradeta peale hakkaksin.

NPS-EE-NP-00019 Veebruari 2021