Ruumi andmise ja kuulamise kunst: hea kuulaja 4 harjumust

‘Ruumi andmine’ on uus mõiste, mida tugiisikud alates hooldajatest kuni psühholoogide ja joogideni üha enam kasutavad. Oma olemuselt ongi see sõna-sõnalt ruumi tekitamine selleks, et olla kellegi jaoks olemas, ilma hinnanguid andmata ja oma ego kõrvale jättes; luues teise inimese jaoks ruumi, kus kuulata ära tema mured ja hirmud.

Kuidas olla hea kuulaja

Arvasin alati, et olen hea kuulaja, aga oma üllatuseks pidin hiljuti nentima, et selleni on mul veel pikk tee minna! Siin on neli asja, mida püüan omandada, et saada paremaks kuulajaks.

1. Jätke oma ego kõrvale

Kas olete kunagi kuulanud, kuidas lähedane räägib oma raskest kogemusest, mida ta parasjagu läbi teeb, ja püüdnud teda aidata, võrreldes seda mõne enda kogemusega? Mina olen! Tegelikult arvasin alati, et see aitab tal näha, et ta pole üksi. Arvasin, et võrreldes oma kogemust tema omaga, näitab see, et ma saan aru, mida ta tunneb, sest minuga juhtus ju midagi samasugust.

Kuigi kogemuste jagamisest võib mõnikord tõusta kasu, eriti juhul kui keegi tunneb end isoleerituna või vääriti mõistetuna, ei ole see siiski sama, mis olla hea kuulaja. Teise inimese kogemuse otsene seostamine enda omaga tõmbab tähelepanu temalt teile ja see on tegelikult täielik vastand sellele, mida te soovite saavutada, kui tõeliselt kedagi kuulate.

2. Laske tal rääkida oma tõde

Proovige aktiivset kuulamist. Kinkige talle oma täielik tähelepanu ja keskenduge üksnes sellele, mida ta räägib. Laske tal tunda, et teda kuulatakse. Sel hetkel võib küsimusi esitada vaid selle olukorra kohta, millega su sõber silmitsi seisab. Paluge tal jagada rohkem üksikasju toimunud dramaatilistest sündmustest või sellest, mis teda vaevab või kuidas ta ennast tunneb. Lihtsalt kuulates saate tunnistada, et tema valu, hirm ja mure on tõelised.

3. Ärge mõistke kohut

Tähelepanekute tegemine on kasulik, aga ärge mõistke kohut selle üle, kuidas ta ennast tunneb. Ärge tekita talle tunnet, et ta on rumal või peaks häbenema oma tundeid. Pidage meeles, et need pole teie tunded ja et kõik inimesed muretsevad erinevate asjade pärast. Taaskord, püüdke mitte võrrelda tema kogemust sellega, mida teie mõnes olukorras ette võtaksite. Olge lihtsalt olemas ja kuulake ta ära. 

4. Tunnistage, et võib-olla te ei saagi kuidagi aidata

On väga ahvatlev püüda oma lähedase probleemi ise ära lahendada ja mõnikord on kindlasti võimalik aidata asjalike nõuannetega, aga seda siis, KUI palutakse. Enamasti on meie sõbral, abikaasal või pereliikmel lihtsalt tarvis rääkida ja peame leppima, et me ei pruugi olla võimelised teda aitama. Minu jaoks on see üpris keeruline, sest tahaksin kohe anda praktilist nõu. Kuid elu on näidanud, et selliseid nõuandeid tihtipeale ei vajata.

Muidugi saab alati küsida, kas või kuidas teie saaksite aidata. Kui on midagi, mida tõesti saate teha või pakkuda hädas tõelist nõuannet, siis ta küsib seda teilt.

Kokkuvõte

Kui ma räägin hulgiskleroosist oma lähedaste pereliikmetega, tahan tihti lihtsalt vanal heal viisil viriseda. Sellest on tohutult abi. Ma ei vaja, et nad leiaksid sel hetkel lahenduse; piisavaks abiks on just see, kui leidub keegi, kes ära kuulab. Seepärast olen hakanud igapäevaelus ka teistega suheldes üha enam rakendama „ruumi andmise“ ja parema kuulamise ideed.

Minu abikaasat on masenduse perioodidel tõeliselt aidanud just kohalolek ja tema ärakuulamine, kui ta ennast mulle avab. See on aidanud mul mõista, mis tema peas toimub, aga tema omakorda saab oma tunnetest järjest avatumalt rääkida, sest ta tajub, et ma kuulan teda. Kuulates teineteist ja luues selleks turvalise ruumi, kus oma mõtteid jagada, saame me teineteist tõeliselt toetada.

NPS-EE-NP-00150