Soovitame sirvimiskogemuse optimeerimiseks kasutada uuemat Interneti-brauserit, nagu Google Chrome või Microsoft Edge.
Mida teha, kui sinu lähedast tabab paanikahoog? Kat Naish jagab mõned praktilised nipid, mis aitavad su lähedasel paanikahooga kaasnevate füüsiliste ja emotsionaalsete sümptomitega paremini toime tulla.
Minu abikaasal on diagnoositud ärevushäire ja depressioon. Enne selle artikli kirjutamist küsitlesin teda põhjalikult. Regulaarsed paanikahood algasid tal umbes üheksa aastat tagasi ja see on meid mõlemaid tugevalt mõjutanud. Kulus vähemalt kolm aastat enne, kui tunneli lõpus hakkas paistma valgus ja elu muutus veidi rahulikumaks.
Ka täna on depressioon osa meie elust, kuid vähemalt paanikahood on kontrolli all. Seda peamiselt tänu asjaolule, et abikaasa on endaga kõvasti tööd teinud, aga ka väärtuslikele õppetundidele, mida ise olen saanud.
Soovin sinuga neid teadmisi jagada, et saaksid aidata oma lähedast, kui teda peaks tabama paanikahoog ja sellega kaasnev üldine ärevus.
Meie kogemusest võin öelda, et tõsise paanikahoo haripunktis ei saa sa kuigi palju teise inimese jaoks ära teha. Aastate eest, kui püüdsin jõuda selgusele, mida mu abikaasa läbi elas, aitas mind alljärgnev kirjeldus:
„Kujutle, et istud tuhandete meetrite kõrgusel väikese lennuki avatud ukse ees. Proovi endale ette kujutada kogu seda mootorimüra, tuule halastamatut plaginat ja verdtarretavat vaadet ülevalt alla. Sa hakkad kohe hüppama. Su süda taob rinnus, võid tunda kerget iiveldust või et õhk hakkab otsa saama. Sul tuleb see asi ära teha.“
„Nüüd kujutle, et samal hetkel koputab ülemus sulle õlale ja küsib, millised on olnud selle aasta 20. nädala müügitulemused. Kas see küsimus jõuab sulle antud olukorras kohale? Ja kas suudad midagi vastata?"
Paanikahoo jooksul toimub sinu lähedase peas korraga väga palju asju. Seistes silmitsi äärmiselt hirmutava olukorraga ei pruugi ta olla võimeline sinu küsimustele vastama või üldse millestki rääkima. Ja seda kõike lisaks füüsilistele sümptomitele, mis tema paanikahooga kaasnevad.
Need sümptomid on reaalsed. Minu abikaasal näiteks oli paanikahoogude ajal raske hingata. Ta hingeldas nii tugevalt, et see pani ta keha valutama. Veetsime paar ööd kiirabiosakonnas, kus tema tervisenäitajad leiti korras olevat, kuid sellegipoolest ahmis ta õhku. Palju öid veetsime lihtsalt haigla ees parklas. Haigla lähedus andis talle kindlustunde, et vajaduse korral saab kiiresti abi.
Kõige tähtsam asi, mida ägeda paanikahoo korral oma lähedase heaks teha saad, on tagada talle turvaline ümbrus. Ole tema juures. Kui embamine on sel hetkel tema jaoks liig, siis piisab sinu kohalolust.
Paanikahoog võib olla kõigest jäämäe tipp ning anda märku tõsistest ärevusega seotud probleemidest. Meie kogemusest võib öelda, et kui mu abikaasat tabab paanikahoog, siis kannatab ta sel ajal ka pideva ärevustunde käes. Seega, kui sinu lähedasel on paanikahoog, võid eeldada, et suure tõenäosusega on hirm ja ärevus tema igapäevased kaaslased. Sageli kutsub just hirm taas kord hirmu tunda esile järjekordse paanikahoo.
Olles paarina arvukalt paanikahoogusid üle elanud, kogusime kokku mõned kõige olulisemad nipid oma lähedase aitamiseks:
Sageli tabab paanikahoog inimest konkreetses paigas. Näiteks suures ostukeskuses või haiglas. Sel juhul on oluline, et sinu lähedane saaks sulle toetuda. Kui ta pelgab, et teised võivad teda sellises olukorras näha, kinnita talle, et oled ta kõrval. Kasuta rahustavaid sõnu ja tuleta talle meelde, et see olukord ei kesta kaua.
Püüa ta tähelepanu olukorralt eemale juhtida
Räägi asjadest, mis aitavad ta mõtted olukorralt eemale viia. Esita küsimusi, mis panevad ta muudest asjadest mõtlema. Võid näiteks meenutada ühiselt veedetud puhkust või mainida eesseisvat reisi.
See on äärmiselt oluline. Ärevushäire on tihtipeale liiga raske, et sellega üksi toime tulla ning asjatundja abi kulub ära. Kui sulle ei meeldi näost näkku kohtumised, võid nõu küsida telefoni või meili teel. Vestlus perearstiga võib panna sinu lähedase vähemalt kaaluma üht järgmistest võimalustest:
Tagasi vaadates leian, et suutsime rasked ajad üle elada tänu mitme asja kombinatsioonile. Minu abikaasa jaoks oli oluline endale teadvustada, et paanikahood ei ole mitte nõrkuse märk, vaid et tegemist on haigusega. Kui ta lõpuks söandas neist sõpradele ja pereliimetele rääkida, sai ta aru, et ei ole oma olukorras üksi ja et paljud teisedki on sarnaseid asju kogenud.
Muidugi tunneb mu abikaasa siiani vahel ärevust või masendust, kuid emotsioonidest rääkimine on nüüd tema jaoks palju lihtsam ja tal on nendega hakkama saamiseks kindlad toimetulekustrateegiad.
NPS-EE-NP-00177