5 asja, mida vähk mulle eneseisolatsiooni kohta õpetas

Me kõik oleme seda kuulnud. Tõenäoliselt oleme selle ka ise ühel või teisel hetkel viimaste nädalate jooksul välja öelnud:

„Praegune olukord on täiesti enneolematu.“

Ajal, mil paljud riigid on ennast „lukku“ pannud ja inimestel on koroonaviiruse tõttu lubatud üksnes väga kindlatel põhjustel kodust lahkuda, leiavad paljud ennast olukorrast, kus uue normaalsuse ebakindlal pinnasel tuleb õppida uuesti tasakaalu leidma.

Mõne jaoks meist aga tundub justkui kordaks ajalugu iseennast. Räägin siin inimestest, kes on läbi teinud vähiravikuuri või seisnud silmitsi muude pikaajaliste füüsilise või vaimse tervise probleemidega. Nende inimeste jaoks ei ole eneseisolatsioonis, sotsiaalses distantseerumises ega karantiinis mitte midagi uut.

Oleme selle kõik juba läbi teinud. Tunneme seda olukorda läbi ja lõhki.

Muidugi ei tähenda see, et see oleks meie jaoks kuidagi lihtsam. Kuid erinevalt teistest on meil juba välja kujunenud teatud viisid, kuidas tulla toime sellises ebatavalises olukorras, millega nüüd terved rahvad silmitsi seisavad.

Sain rinnavähi diagnoosi 2015. aastal. Kohe hakkasin saama ka keemiaravi, mis laastas minu immuunsüsteemi sellisel määral, et tekitas rohkem kui ühel korral neutropeenilise sepsise. Sellele lisandus 10 operatsiooni, mille järel olin veel nädalaid teovõimetu. Näen toonase kummalise aja ja praeguse olukorra vahel nii mitmeidki paralleele.

Liigagi tuttav tunne

Minu aktiivse ravi lõpust on nüüd möödas neli aastat ja ma poleks iial osanud arvata, et leian end taas oma armsa korteri nelja seina vahele aheldatult. Muidugi olen oma tervise eest ääretult tänulik, nagu ka selle eest, et ma ei kuulu „riskirühma”. Sellest hoolimata tekitas briti peaministri Boris Johnsoni avaldus riigi täielikust sulgemisest minus omajagu paanikat.

Tundsin, kuidas liigun üha lähemale sellele niinimetatud vaimse tervise „mustale augule”.

Vähikogukond oleks justkui kostüümiproovi juba ära teinud, mõnede näitlejatega on ka proovietendus läbi mängitud ning nüüd on kogu trupp laval ja etendus täies hoos. Seekord oleme selles loos siiski kõik koos, mistõttu ei tundu isolatsioon ja üksindus enam nii isoleeritud ja üksildane.

Tänu sellele, et läbielatud kogemus on teinud mind tugevamaks, aga ka traumajärgsele enesearengule viimase eneseisolatsiooni perioodil, võin öelda, et olen täna eelisseisundis. Oskan paremini selle tormiga toime tulla ja aidata ka teistel sama teha. Mida ma siis oma viimasest eneseisolatsioonist oma vaimse tervise kohta õppisin? Ja mida oskan soovitada sulle, et oskaksid hoida oma vaimset tervist praegusel ebakindlal ajal?

Õpi õigesti hingama

Hingamine on üks esimesi asju, mis meil ärevusega paigast läheb. Kui oleme stressis või ärevil, muutub hingamine pinnapealseks või hoiame hinge hoopis kinni. Me ei pruugi seda ise märgatagi, kuid sellel võib olla mitmeid füsioloogilisi tagajärgi.

Sügav ja teadlik hingamine on üks parimaid viise, kuidas vähendada stressi, taltsutada peas keerlevaid rahutuid mõtteid ja hoida ära südame puperdamist.

Sügav hingamine saadab sinu ajule rahustava sõnumi. Kui võtad hetke, et peatuda ja tõeliselt keskenduda igale sisse- ja väljahingamisele, saavutad oma kehaga taas kontakti, sinu pulsitöö aeglustub ja vererõhk alaneb. Proovi seda! Artikli lõpuni lugemise ajal aeglusta teadlikult oma hingamist ja luba oma kehal rahuneda.

Lülita pärismaailm välja

Loomulikult on väga oluline olla kursis nii uudistega kui ka sellega, mis maailmas pandeemiaperioodil toimub. Kuid pidev telefonirakenduste jälgimine lootuses saada uut informatsiooni ei tee sinu vaimsele tervisele head.

Lakkamatu sotsiaalmeedia infotulv ei tee asja sugugi paremaks. Sageli ei anna me endale aru, kui palju loetu meid tegelikult mõjutab. Seega, luba endale, et loed uudiseid või vaatad oma sotsiaalmeediakanaleid piiratud arv kordi päevas. Kui suudad, siis lülita telefon üldse välja.

Räägi kellegagi

Üks suuremaid erinevusi minu eelmise isolatsiooni ja praeguse olukorra vahel on see, et oleme hetkel kõik samas paadis. Oma vähiraviperioodil teadsin vaid käputäit inimesi, kes olid tegemas läbi sama asja. Nüüd aga, ükskõik millised tunded sind ka ei valdaks, võin sulle kinnitada, et on palju neid, kes tunnevad täpselt samamoodi.

Hoia ühendust oma sõprade ja perega. Isegi kui sa nendega kohtuda ei saa, on oma mõtetest rääkimine ja tunnetest sotti saamine parim viis, kuidas väidetavalt meie ajastu ühe kõige keerulisema ja kõhedust tekitavaima perioodiga toime tulla.

Viibi maksimaalselt palju värskes õhus

Paljud meist saavad värske õhu käes viibida vaid piiratud ajal ja on neidki, kes leviva koroonaviiruse tõttu ei tohi üldse nina toast välja pista. Kui vähegi võimalik, siis on ülioluline, et sa siiski õue läheksid (kooskõlas riiklike ettekirjutustega) ja ennast liigutaksid. Värske õhk paitamas su nahka ja päike soojendamas selga – see juba iseenesest mõjub tervendavalt. Eriti, kui veedame väga palju aega toas.

On terve hulk rakendusi, veebilehti ja internetis kättesaadavaid videoid, mille abil õues trenni teha, kui sul peaks selleks tahtmist olema. Pane väljas viibimiseks paika kindel kellaaeg. Nii saad kätte oma igapäevase värske õhu ja D-vitamiini doosi. Jää oma otsusele kindlaks. Kui oled karantiinis, siis ava aken ja istu või seisa selle lähedal nii kaua kui võimalik. Värske õhk teeb sinu meeleoluga imet.

Lase oma tunnetel settida

Kõige selle juures on siiski vahel võimatu negatiivsete tunnete eest põgeneda – lisaks võib tunnete eest põgenemine olukorda hoopis raskendada. Seetõttu on oluline endale oma emotsioone teadvustada. Pea meeles, et pole olemas õigeid ega valesid tundeid, mida sellises tundmatus olukorras tunda.

Püüa säilitada lootus, et ühel päeval liigub pendel taas teises suunas ja olukord laheneb. Tunneme taas rõõmu, naerame kõvemini kui uskusime, et oleme kunagi võimelised naerma. Päike tuleb taas pilvede vahelt välja ja saame veeta terveid päevi seda nautides. Saame sellest lihtsalt üle! Ja oleme sel teekonnal iseendi kohta nii palju rohkem õppinud.

NPS-EE-NP-00025 Märts 2021