Navigeerides hooldamise väljakutsete ja rõõmude vahel

Mu isa kasvatab imelist rabarberit, aitab kaasa toiduvalmistamisel ja mängib koeraga, kuid aeg-ajalt unustab üht jalga teise ette panna ning kukub näoli maha. Ta armastab grillimist ja istub naeratades päikese käes, vesteldes poliitikast, aga siis sirutab äkki käe hõõguvatesse sütesse ja pigistab neid, et aru saada, kas need on ikka kuumad. Headel päevadel on ta minu isa, halbadel päevadel peidab end maailma kartes peadpidi padja alla.

Aeg-ajalt ta unustab, kus ta viibib.

Aeg-ajalt ta unustab, kes ta on.

Aeg-ajalt ei mäleta ta enam, kes mina olen.

Traumeeriv sündmus ja dramaatiline muutus

Sel laupäeval saab mu isa 95-aastaseks. Vaid kolm aastat tagasi juhtis ta veel autot ning mina käisin mägedes ronimas ja töötasin täiskohaga raadios ja televisioonis. Tänaseks on meie mõlema elud tundmatuseni muutunud.

2018. aastal olime kahekesi Dublinis Blanchardstown’is ostlemas, kui isa kukkus ja sai tõsiselt viga. See oli ränk sündmus: isa sai tõsise peavigastuse, mille tagajärjeks olid pikk haiglaravi ja kuudepikkune taastumine ning meediakampaania, mille käigus võitlesime täiesti avalikult hoolduspaketi saamise eest, et oleks võimalik jätkata isa ravimist meie ühises kodus.

Õnneks sain sel aastal päev enne tema sünnipäeva panna ta ratastooli ja tuua koju. Mu süda oli tulvil rõõmu ja armastust ning lubasin ustavalt, et ta saab nüüd jääda koju ja ma hoolitsen tema eest kuni lõpuni.

Ma ei ole kordagi selles otsuses kahelnud ega seda kahetsenud. Näha naeratust tema sinistes silmades on suurim tasu, millele ma loota võin. Ma armastan oma isa ja tema armastab mind.

Kuidas minust sai hooldajate eestkõneleja

Alustasin sel ajal blogi pidamist, seda mitmel põhjusel. Esiteks olen olnud ajakirjanik alates 17. eluaastast; kirjutama hakkasin juba 7-aastaselt, kui mulle meeldis pikutada, pilvi vaadata ja albumisse luuletusi kritseldada. Ma ei oskagi elada ilma oma olemasolu jäädvustamata. Aastakümnete kestel on ka mu isa olnud osa sellest, ta sattus tihti kaamerate ette ja ajalehtedesse, kui mina, tema tütar, tirisin ta kaasa järjekordsesse seiklusse. Seega oli meie mõlema jaoks täiesti loomulik, et peaksin kirjutama ka meie suhtest.

Kuid võideldes oma isa kojutoomise eest avastasin, et minust on ootamatult saanud ka teiste hooldajate eestkõneleja. Jutustades oma lugu, tuli välja, et see on ühtlasi paljude teiste inimeste lugu. Arvan, et see on väga oluline.

Ma ei pea ennast suisa „hooldajate hääleks“, kuid ehk õnnestub mul vaikselt märku anda sellest maailmast, milles ma nüüd asun. Hooldajatest ei ole eriti midagi kuulda, kuna nad on liiga hõivatud lähedase hooldamisega, et tänavale protestima minna – kes hoolitseks nende lähedaste eest sel ajal, kui nemad seisavad plakatitega tänaval?

Samuti tundub mulle, et hooldajad ei kipu eriti abi paluma, sest see võib tunduda kuidagi ebalojaalne – vähemal minul on tihti selline tunne. Ma ei taha meeskonda alt vedada, andes märku, et koormus on minu jaoks liiga raske või et ma ei ole väljakutseks valmis.

Ränk õppetund

Ma ei vahetaks oma uut elu muu maailma vastu, kuid vajan siiski veidi kõrvalist abi. Kui isa hooldaja tuleb, lähen tavaliselt kodust välja koera jalutama ning tulen tagasi värske energiaga. Lühike paus võib aidata korvata unetut ööd või ehmatust, kui hoolealune jäi korraks tähelepanu alt välja ja äärepealt oleks temaga õnnetus juhtunud.

Alustades seda uut peatükki enda ja isa elus, oli mulle šokeerivaks avastuseks pidev vajadus olla ergas ja valvel. Varem, kui intervjueerisin uudiste tarbeks teisi hooldajaid, ma uskusin, et tean, mida 24/7 hooldamine tähendab.

Nüüd mõistan, et nii see siiski ei olnud.

Ka parima empaatiavõime ja kujutlusvõime toel ei saa seda päriselt mõista enne, kui oled ise selles olukorras elanud.

Öeldes 24/7, mõtlen ma seda sõna-sõnalt. Enam ei ole võimalik teha isegi nii lihtsat ja enesestmõistetavat asja, nagu seda on üksi tualetti minemine. Sa kas jätad ukse lahti ja valvad, ega ei kosta kahtlasi hääli, või võtad hoopis kellegi endaga sinna kaasa!

Suhtelise uustulnukana hooldaja karjääris on see olnud tohutu õppetund. Algul arvasin, et kõige raskem saab olema isa isikliku hügieeni tagamine, kuid selgus, et tegelikult on padja vahetamine, tema pesemine ja riietamine veel lihtsaim osa, millega harjuda.

Raskusi on tekitanud hoopis emotsionaalne pool. Pidin õppima meeleolusid ette aimama ja dementsusega toime tulema, mõistma, kuidas oma isa lohutada ja rahustada ning mõistma, kuidas tasakaalustada ka omaenda emotsioone ja stressi. Mõnikord see siiski ei õnnestu ja siis hiilib ligi ka süütunne.

Mõnikord on isal agorafoobia episoode, mida ta ka mulle üle kannab ja neil päevil ei luba ta mul majast väljuda – kasvõi pesu nöörile kuivama panemiseks. Sellistel halbadel päevadel tunnen end lõksus ja pettununa ning see põhjustab omakorda kohe süütunnet. Tahan, et isa oleks õnnelik, kuid oma seisundi tõttu on ta tihti hoopis kurb. Ka neil päevil seab süütunne ennast sisse.

Tunnen tihti, et olen täiesti võimetu.

Abiks on tehnoloogilised lahendused ja inimese parim sõber

Mul kulus mitu nädalat, enne kui avastasin, et on leiutatud suruõhupadja alarmid, mis äratavad mind, kui isa voodist tõuseb; lähedusalarmid, mis hoiatavad mind, kui ta suundub uste või trepi poole; kaamerad tema magamistoa jälgimiseks sel ajal, kui mind ei ole tema toas. Sinnamaani magasin tema voodi kõrval toolil istudes, et märgata, kui ta liigutab, sest kartsin, et veel üks kukkumine võib meie ühise teekonna jäädavalt lõpetada.

Seega, tehnoloogiast on olnud abi. Samuti on abiks meie koer, keda me kutsume nimega #GoogleDog, sest ta oskab „otsida ja leida“. Tõime Google neli aastat tagasi varjupaigast isale seltsiks. Siis töötasin ma veel täiskohaga kohalikus raadiojaamas. Läksin varjupaika Jack Russelli järele, aga koju tulin koos kurbade silmadega saksa lambakoeraga.

Siis arvasime, et meie päästsime tema, aga nüüd tundub, et hoopis tema on meie päästja. Ükskõik, mis tujus isa ka ei ole, ta saab alati Googlega vestelda ja koer mõistab teda alati. Ta aitab mind ka sellega, et hüppab mulle voodisse, kui isa hakkab keset ööd pahandama. Ta toob meile mõlemale siirast rõõmu.

Kuidas hooldamisest rõõmu tunda

Sellel teekonnal on lihtne rõõmust mööda vaadata. On keeruline rääkida raskustest, selgitades samal ajal, et su süda on täis rõõmu ja et armastatud lähedase eest hoolitsemine on privileeg, aga see on valiku küsimus. Oleme valinud hooldamise, armastame hooldamist ja ei teeks seda kuidagi teisiti, kuid väike toetus leevendab stressi, koormust, kurnatust, andes tütrele aega lõõgastumiseks ja oma isa naerusoojade sinisilmade märkamiseks. See annab tütrele võimaluse taibata, et tema isa on õnnelik, ja mis võiks olla sellest tähtsam.

COVID-19 pandeemia lukustuse alguses istutasime koos isaga talveaias kirsstomateid. Esimene pisike tomat võttis eile karmiinpunase varjundi ja tema kõrval hakkas roosatama mitu muud tomatit. Rehkendasin parajasti peas, mitme päeva pärast võiksid tomatid söömiseks piisavalt küpseks saada, kui isa sirutas käe välja ja haaras purpurpunase vilja hapralt varrel ning pistis selle otse suhu. Naeratades ja mahlanirega lõual muheles ta ja ütles „hea“. Tema sinised silmad särasid.

Selliste hetkede nimel me elamegi koos.

NPS-EE-NP-00076