Minu äge insult osutus tegelikult hemipleegiliseks migreeniks

Hemipleegiline migreen võib avalduda nagu insult. Sarah Alexander-Georgeson oli kannatanud kroonilise migreeni all juba alates teismelise east. Ta oli harjunud oma haigusega toime tulema, kuni ühel päeval sümptomid muutusid. Tavaliste eelnähtude ja peavalu asemel vajus Sarah’ vasak näopool alla ja ta ei suutnud enam rääkida. Pärast mitmeid käike neuroloogide juurde diagnoositi tal hemipleegiline migreen – haruldane häire, mis võib põhjustada ühe kehapoole ajutist halvatust. Täna räägib Sarah meile sellest, kuidas ta diagnoosini jõudis, millised on tema uued sümptomid ja kuidas ta selle kõigega toime tuleb.

Kuus kuud tagasi diagnoositi mul hemipleegiline migreen (HM).

Oleme kõik kuulnud kroonilisest migreenist (vähemalt ma loodan, et te olete!), kuid hemipleegiline migreen on hoopis eraldi teema. HM on migreeni haruldasem vorm, mis võib põhjustada ühe kehapoole nõrkust.

Mu nägu vajus järsku alla ja ma ei suutnud enam rääkida

Hemipleegia tähendab sõna-sõnalt “poolhalvatust”. Migreenihoogude ajal tekib mu vasakus kehapooles halvatus. Halvatuse sümptomid on sarnased sellega, mis juhtub kehaga insuldi ajal. Minu puhul algab äkiline lihasnõrkus näost. Ühel hetkel tuleb mul toime tulla tavalise migreenihooga, aga järgmisel hetkel vajuvad mu suunurk ja kulm alla ja mul tekib kõnetakistus.

Kui see juhtus esimest korda, siis arvasin, et olen saanud insuldi. Mu hääl muutus ebaselgeks mõminaks ja ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Tajusin, et keegi üritab minuga rääkida, kuid ma ei suutnud piisavalt keskenduda, et sõnadest aru saada. Mu peas valitses tühjus ja mul ei olnud kuidagi võimalik väljendada, mis minuga toimub.

Nii juhtub iga migreenihoo ajal ja see on uskumatult frustreeriv. Minu hemipleegilise migreeni hoog kestab tavaliselt kuni kaks päeva.

Üks atüüpilise hemipleegilise migreeni sümptomeid oli liigne magamine

Pärast seda kohutavat esmaepisoodi pidin käima mitu korda neuroloogi vastuvõtul, enne kui diagnoosi sain. Minu HM-i sümptomid ei olnud ilmselt tavalised, kuigi mul esinesid sellised nähud, nagu:

• Surin ja tuimus vasakus kehapooles enne halvatuse teket
• Nägemishäired
• Kõnetakistus

Üks minu ebatavaliste sümptomite rühm oli seotud unega. Nimelt magasin igal nädalal kahel päeval üle 30 tunni järjest.

Sageli ärkasin sellest „igavesest unest“ täieliku energiapuudusega. Mu pea käis ringi, olin segaduses, mul esines topeltnägemist ja sädemeid silmade ees. Hiljem mõistsin, et need vilkuvad valgusvihud olid eesseisva migreenihoo aurasümptomid.

Mõnikord oli mul migreenihoog enne seda sügavat und, mõnikord pärast ja mõnikord migreeni ei tekkinudki. See ebajärjekindlus oli veel üks põhjus, miks eriarstidel läks minu diagnoosimisega nii kaua aega. Kuna migreeni peavalusümptomeid esines ainult aeg-ajalt, siis tuli neil välistada, et peavalu esinemine hoo ajal võiks olla juhuslik.

Olin migreeniga üles kasvanud ja sellega harjunud, kuid mul polnud aimugi, et see võib muutuda – vähemalt mitte nii dramaatiliselt, nagu see minu puhul oli toimunud. Kogu mu elu oli üle võetud: viimased kaks aastat on see haigus mind kontrollinud.

HM erines kõigist varasematest migreenihoogudest

HM oli niivõrd teistsugune, et ma poleks suutnud ise aru saada, et see oli mu väsimusepisoodide tegelik põhjus. Olen põdenud kroonilist haigust lapsest saadik, nii et erinevate seisunditega toimetulek oli minu jaoks tavapärane, aga see uus diagnoos oli midagi, millest ma ei suutnud aru saada.

Kui kroonilise migreeni tõttu vajasin teiste inimeste abi aeg-ajalt, siis HM muudab mu täiesti abituks ja võimetuks abi paluma. Halvatus tähendab seda, et ma ei ole võimeline ise liikuma, ei saa ilma kõrvalise abita voodis istuma tõusta, tualetis käia ega isegi helistada.

Minu migreenihoo mustrite ja vallandajate jälgimine

Otsustasin pidada päevikut, et jälgida neid uusi migreenihoogusid ja näha, kas suudan leida sealt mingeid mustreid või vallandajaid. Peagi märkasin, et juhtivaks teguriks oli unepuudus. Vajan vähemalt kaheksa tundi und (nagu me kõik!) ning katkenud uni, stress ja ülepingutus mõjuvad kõik halvasti. Mõne kuu eest olin püüdnud korraga liiga palju ära teha – see maksis kätte valude ja kahe HM-i hooga nelja päeva jooksul.

Pärast ravi alustamist ei olnud mul kaheksa päeva jooksul ühtegi hoogu, kuid siis tulid need tagasi ja see oli väga hirmutav. Tagasi vaadates märkasin, et need kaheksa päeva pärast ravi alustamist olid täidetud ärevuse ja mitmete paanikahoogudega, mis põhjustasidki HM-i ägenemise. Stress ja ärevus on alati tugevasti mõjutanud minu toimetulekut, seega ma tean, et suured üleelamised lõppevad minu jaoks halvasti.

Ärevus põhjustab emotsionaalset ülepingutust ja seega on tegemist tsükliga, millest on raske väljuda. Ma ei tohi ennast üle pingutada, eriti nüüd, kui mul on see uus migreenivorm.

Hemipleegiline migreen on geneetiline haigus, kuid minu pere jaoks oli see siiski šokk

Olen kirjutanud, kuidas kasvasin üles, nähes pealt oma ema võitlust migreeniga. Hemipleegiline migreen võib olla geneetiline haigus, mis kandub pärilikult perekonnas edasi, kuid minu emal ei ole õnneks see vorm. Praegu elab ta minust kaugel, kuid on käinud mul paar korda külas.

Kahjuks tekkis mul HM i hoog esimesel korral, kui ema siia jäi, ning ta puhkes nutma. Ta oli mind pikka aega näinud ainult üle videosilla, seega oli tema jaoks vapustav näha, kuidas HM-i hoog mind tegelikult räsis.

Kõigele vaatamata on mul hea meel, et diagnoosi sain. Tean, mis minuga toimub, mul on võimalik ennast ja oma tugiisikut harida ning ma saan ravi. Ägenemisi esineb ikka, kuid enam ei ole neid nii sageli. Vaatan praegu tulevikku palju optimistlikumalt kui kunagi varem.

Kokkuvõtteks, mida paremad on mu teadmised hemipleegilisest migreenist, seda rohkem saan seda tutvustada teistele inimestele ja aidata oma saatusekaaslasi, kes selle haiguse all kannatavad.

NPS-EE-NP-00109