Migreeni „karastav“ kogemus ja sellega kaasnevad ohud

Migreen paratamatult „karastab“. See ei hooli sinu ajakavast ega plaanidest – see lihtsalt tuleb ja võtab su üle.

Paljude migreenihaigete jaoks tähendab see ühte kahest stsenaariumist: me kas otsustame valu kiuste rajal püsida või tõmbume tagasi, kuni valuhoog möödub. Kuid valik ei ole tegelikult nii lihtne, nagu see paistab, sest vahel tehakse otsus meie eest ära.

Miks otsustame teha vaprat nägu

Abi küsimine ja vastuvõtmine võib olla migreenihaige jaoks komplitseeritud. Kuna haiguse tõttu ei saa me alati olulisi ülesandeid täita, võime tunda süüd või isegi häbi. Sageli kogeme vääriti mõistmist neilt, kel pole vähimatki aimu sellest, mida läbi elame.

Mõned aastad tagasi läksin migreeniga tööle (nagu paljudel teistel päevadel). Olin saanud tööl olla vaid mõned minutid, kui juba kolm korda oksendasin. Kui mainisin oma ülemusele, et pean vist koju minema, siis vastas ta: „Noh, ka mul on täna peavalu, ja ma olen ikkagi tööl!“

Puhtalt teadmatusest tekitas ülemus minus tunde, justkui peaksin oma terviseseisundit häbenema. See sundis mind sel päeval – ja lugematutel teistelgi päevadel – intensiivsest valust hoolimata tööle jääma.

Tegemist on küll üksikjuhtumiga, kuid praktikas on selline olukord üllatavalt tavaline. Kombinatsioon häbist, süütundest ja hirmust langeda eelarvamuste ohvriks sunnivad kroonilist haiget kasvatama endale paksu naha ja loobuma igasugustest katsetest kelleltki abi või tuge paluda.

Arvamus, et migreen on „lihtsalt üks peavalu“ ainult süvendab eelarvamusi ning häbi ja süütunnet, mida kogevad paljud migreenihaiged ja teised krooniliselt haiged inimesed. Mõeldes tagasi sellele aastatetagusele tööpäevale, on ilmne, et just eelarvamused sunnivad meid ennast lihtsalt „kokku võtma“. Kuid kas see on seda ka väärt?

Kasuta oma lusikaid targalt

Siinkohal on hea võrdlus nn lusikateooriaga, sest see õpetab meid nägema, kuidas krooniliselt haiged oma energiat kasutavad.

Igaühele meist antakse iga päev kindel arv „lusikaid“, mis sümboliseerivad energiahulka, mida meil on vaja igapäevatoiminguteks – alates voodist tõusmisest, hommikusöögi valmistamisest, tööle sõitmisest jne. Migreenihaigel kulub ühe ülesande täitmiseks rohkem lusikaid kui tervel inimesel. Kui näiteks keskmine inimene vajab voodist tõusmiseks vaid ühte (või isegi vähemat) lusikat, siis migreenihaigel võib neid samaks tegevuseks minna vaja koguni kolm. Igaks tegevuseks kulub päeva jooksul üks (või mitu) lusikat ning uusi pole kuskilt asemele võtta.

Kui lusikad on otsas

Kui kõik lusikad (st kogu sinu energia) on selleks päevaks ammendatud, tuleb sul võtta lisa järgmise päeva varudest. See on aga libe tee. Sõltuvalt inimesest võib soov iga hinna eest päevast läbi rühkida ja kasutada ära liiga palju lusikaid viia olukorrani, kus järgmisel päeval või nädalal leiad end mustast august.

Migreenihaigetele võib see tähendada, et haigushoost toibumine võtab veelgi kauem aega.

Enese tagant piitsutamine ei sea ohtu üksnes sind, vaid ka teisi. Oma endises töökohas sundisin end tagant isegi siis, kui migreenihoog muutis kahtlaseks igasuguste otsuste tegemise. Töökeskkonna tõttu tundsin, et migreen ei olnud koju jäämiseks piisavalt hea põhjus. Tulemuseks oli see, et kannatasin ma ise ja kannatasid ka minu töötulemused.

Raviga viivitamine või tõsisemate sümptomite eiramine mitte ainult ei pikenda valukogemust, vaid võib viia eluohtlike komplikatsioonideni. Ehkki seda esineb harva, võib migreenihoogudega kaasneda suurenenud insuldi oht. Kui sul esineb üks järgmistest sümptomitest, pöördu viivitamatult arsti poole:

üle tunni kestev aura

tõsised ravimitele mittealluvad sümptomid

uued või tavapärasest erinevad sümptomid

Kuna koju jääda pole alati võimalik, tuleb välja minnes oma „lusikaid“ arukalt kasutada. Veendu, et sul on olemas tagavaraplaan. Parim viis enda eest hoolitseda on teada oma piire ja haigushooge ennetada.

Hiljuti astus mu tütar üles koolinäidendis, millelt ma ei saanud kuidagi puududa. Just siis, kui mul oli nii väga vaja talle toeks olla, tabas mind eriti tugev migreenihoog. Kuna migreenihaige lapsevanemana jääd paratamatult paljudest asjadest ilma, ei tulnud koju jäämine sel korral kõne allagi.

Pakkisin kotti valmis ravimid, eeterlikud õlid, päikeseprillid, salli ja muud tarvikud, mis aitavad mul sümptomeid leevendada või nende teket ennetada. Abikaasa tõi mulle suupisteid ja vett, teades, et madal veresuhkur ja vedelikupuudus on minu puhul peamised sümptomite vallandajad, ning sõidutas meid üritusele. Ta aitas mul saali saada ja sellise istekoha leida, kust võisin vajadusel kedagi häirimata ja ilma suurema trügimiseta lahkuda. 

Olin üritusel kohal küll füüsiliselt, kuid mitte emotsionaalselt. Õnneks tegid mu abikaasa ja teised lapsevanemad piisavalt palju fotosid ja videoid. Järgmisel päeval, kui tundsin end juba paremini, saime etendust videost järele vaadata ja seda teistmoodi koos nautida. Aus suhtlus lähedastega ja nende tugi aitasid mul võimaluste piires sellest olulisest sündmusest osa saada.

Millal öelda ei

Vahel tuleb meil raskeid otsuseid teha ning oma tervis ja heaolu esikohale seada. Ma ise tulin lõpuks töölt ära, et saaksin enda eest paremini hoolitseda. Mõistsin, et mu töökeskkond oli toksiline ning et selle all kannatasid nii mu vaimne kui füüsiline tervis. See otsus ei sündinud lihtsalt, kuid oli minu jaoks ainuõige. 

Kokkuvõtteks: migreen on neuroloogiline häire, millesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Punkt. Vali oma tegevusi mõistlikult – kuula oma keha ja tee otsuseid tervisest lähtuvalt.

---

Allikad:

Isheemilise insuldi alamtüübid ja nähtava auraga migreen ateroskleroosi riski (ARIC) uuringus (2016) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5207003/

Lusikateooria autor on Christine Miserandino. (n.d.). https://butyoudontlooksick.com/articles/written-by-christine/the-spoon-theory/