Soovitame sirvimiskogemuse optimeerimiseks kasutada uuemat Interneti-brauserit, nagu Google Chrome või Microsoft Edge.
Peagi on käes halloween, millega kaasneb ukselt uksele käimine, kostümeeritud peod ja õudusfilmide vaatamine. Netflixis ringi surfates ja selleks aastaks sobivaid filme otsides meenus mulle hetk aastast 2013: vaatasin parajasti kinos klassikalist õudusfilmi „Kurjad surnud“, kui mind tabas omamoodi äratundmine seoses vaimse tervisega.
Sel ajal oli mul tõsiseid probleeme ärevusega. Ketrasin pidevalt peas igasuguseid mõtteid ja kujutasin endale ette jubedaid stsenaariume. Olin lootust kaotamas ja muretsesin alatasa asjade üle, mille üle mul puudus kontroll.
„Mis siis, kui ülemus arvab, et ma ei saa asjadega hakkama ja jään tööst ilma?”
„Mis siis, kui mu poiss-sõbral saab minust villand ja ta jätab mu maha?”
Mõned neist mõtetest olid päris ekstreemsed, nagu näiteks:
„Mis siis, kui kõik mu kallid inimesed saavad kohutavas õnnetuses surma?”
Sundmõtetel on kombeks mu peas just sellisel viisil lumepallina veerema hakata. Veidi aega enne seda oli ka mu kognitiivkäitumise terapeut täheldanud, et mul on kalduvus „kognitiivseteks moonutusteks“ – näiteks katastroofiliseks mõtlemiseks. Mul ei jäänud üle muud, kui temaga nõustuda.
Piisab väikseimastki probleemist, kui maalin selle oma peas tuhat korda suuremaks.
Loogiliselt võttes sain ju isegi aru, et kõik mu kahtlused olid kas täiesti alusetud või ei allunud need mu kontrollile. Pealegi, ma sain oma tööga kenasti hakkama ja olin oma poiss-sõbraga õnnelikus suhtes. Miks siis tundsin end ohustatuna? Et murelike mõtete nõiaring oli äärmiselt kurnav, püüdsin selliseid mõtteid kas eirata või asusin nendega võitlusse, öeldes endale, et see kõik on täielik jama. Kuid kummastki lähenemisest polnud eriti kasu.
Tulles tagasi kinokülastuse juurde, pani ekraanilt näidatav õudusfilm mind mitmel korral võpatama ja paar korda isegi kuuldavalt karjatama. Teismelisi varitsev deemon oli lihtsalt kohutav. Kujutlesin end sarnases olukorras, üksinda ruumis ilma võimaluseta saada abi, ning tundsin end äärmiselt haavatavana.
Mäletan, et ühe eriti hirmutava stseeni ajal tõin kuuldavale karjatuse, panin käed silmade ette ja tõmbusin toolil kägarasse. Loomulikult oli see reaktsioon täiesti naeruväärne, arvestades, et deemon ei saanud kuidagi kinoekraanilt väljuda ja mind rünnata. Miks ma siis ikkagi kartsin? Miks mu aju reageeris selliselt ilmselgele fantaasiale?
Just sel hetkel tabas mind äratundmine. See oli kõigest trikk! Õudusfilmi eesmärk on veenda aju, et meid ähvardab oht isegi, kui seda tegelikult ei ole. Kui see teadmine hakkas vaikselt pärale jõudma, märkasin, et mu ärevuse ja paanikahoogude puhul toimib sarnane muster. Kui sundmõtteid lõputult peas kedrata, siis mu aju tõepoolest usub, et minuga on kohe midagi halba juhtumas ja keha reageerib vastavalt. Ka siis, kui mitte miski mind tegelikult ei ohusta.
Dr David Carbonell kirjeldab oma raamatus ärevust kui ülimat trikimeistrit. Ta väidab, et kui ärevusele kalduvad inimesed tunnevad ebamugavust, siis trikitab aju neid mõtlema, et tegemist on ohuga.
Pean tunnistama, et õudusfilmi vaatamine samal ajal popkorni krõbistades oli sedasorti psühholoogilise „heureka“ jaoks mõneti ootamatu koht, kuid olin oma avastusest eufoorias! Mind oli lihtsalt trikitatud ärevust tundma!
Nüüd, kus sellest aru sain, võisin astuda samme ärevuse seljatamiseks.
Varasematest kogemustest olin õppinud, et kui väga ma ka ei püüa – negatiivseid tundeid on võimatu täielikult blokeerida. See võib neile hoopis hoogu juurde anda. Dr Carbonelli sõnul on meil ärevuse üle kavaldamiseks vaja vaadata sellele otse silma, teha seda korduvalt ning lasta mõtetel ja tunnetel endas voolata, kuni need tasapisi vaibuvad. Seega, anna endale võimalus kogeda emotsioone ilma neile vastupanu osutamata ja lihtsalt jälgi, mis tundeid see sinus tekitab. Ole valmis ebamugavust tundma ja lase negatiivsetel mõtetel lihtsalt minna.
Tuleta meelde, et nagu õudusfilmi puhul, on sind lihtsalt trikitatud mõtlema võimalikust ohust, mida tegelikult pole olemas.
Näiteks, kui see minuga juhtub, kordan endale, et mind ei ohusta mitte miski. Võib-olla ei õnnestu mul neist mõtetest või tunnetest kohe vabaneda, kuid vähemalt teen oma olemise võimalikult mugavaks, kuni need mööduvad. Ärevussümptomeid aitavad suurepäraselt leevendada erinevad hingamisharjutused, aga ka vajutamine teatud kehapunktidele. Minu lemmikpunkt on pehme osa pöidla ja nimetissõrme vahel.
Muude lihtsate nippide seas on veel mugava istumisasendi valimine ja mitte liiga kitsaste rõivaste kandmine. Võid proovida lõõgastavat aromaatset õli ja kanda seda oma randmetele ja meelekohtadele – minu isiklik lemmik on jasmiin, kuigi ka lavendel meeldib mulle väga. Kasuta seda, mis just sinule rahustavalt mõjub.
Kui emotsioonide möll on vaibunud, siis mõtle, kas on mingeid konkreetseid asitõendeid, mis sinu sundmõtteid toetavad. Klassikalises kognitiivkäitumusliku teraapia harjutuses palutakse patsientidel koguda vettpidavaid tõendeid selle kohta, mis nende ebaratsionaalseid mõtteid kas toetavad või need ümber lükkavad. Näiteks: „Kardan, et ülemus laseb mind lahti“ – vastukaaluks võiks endalt küsida: „Kas ülemus on teinud sellesuunalisi vihjeid? Kas personaliosakond on minuga ühendust võtnud? Kas inimesed on nurisenud minu töö kvaliteedi üle?“
Või: „Kardan, et mu poiss-sõber jätab mu maha“ – vastukaaluks võid meenutada, et „Mulle teadaolevate andmete põhjal käisime alles eile koos õhtustamas ja meil oli väga tore. Lisaks mainis ta, et võiksime järgmisel aastal puhkusele sõita. Paistab, et minu kahtlustel ei ole tegelikult mitte mingisugust alust!“ Enamikel juhtudel puuduvad meil kaalukad tõendid ja ärevust tundes toetume üksnes oma emotsioonidele. Tõendite kogumine ebaratsionaalsete mõtete kummutamiseks on suur samm edasi, mis aitab paljastada ärevuse trikimeistri tõelise pale.
Head halloweeni kõigile – ja kui ärevus kimbutab, siis ära mine selle õnge!
NPS-EE-NP-00177