Kuidas ma tööl migreenist räägin

Uuel ametipostil alustades ei hirmuta mind miski rohkem kui see, kas ja kuidas kolleegidele oma migreenist rääkida.

Ilmselt olete käinud tööintervjuul – mõned neist lähevad paremini, mõned halvemini ja mõne puhul tekib tahtmine endalt küsida: „Kas ma tõesti ütlesin seda?“. Vahel saame soovitud töökoha ja vahel mitte. Üks on siiski kindel – tegemist on küllaltki stressirohke väljakutsega.

Ehkki tööintervjuu kui protsess on suur väljakutse, ei ole see miski, mis mind hirmutaks. Olen kindel, et suudan rasketele küsimustele vastata. Ka oma esimesse tööpäeva uues kohas suhtun samamoodi: tean, et see tuleb stressirohke, kuid ma saan hakkama.

Uuel ametipostil alustades hirmutab mind kõige rohkem hoopis see, et mul tuleb otsustada, kas ja kuidas oma migreenihoogudest uutele kolleegidele rääkida.

Vahel soovin, et oleks olemas mingi juhend, mis ütleks mulle otse, kuidas oleks parem migreenihoogudest tööl juttu teha, kuid ma ei ole ühtegi sellist veel leidnud. Aastatega on üks asi siiski selgeks saanud: „migreenijutuks“ töökohas ei ole olemas õiget ega vale viisi.

Migreenist rääkimine

Valu muudab töötamise raskeks sõltumata ametikohast, migreeni tüübist või individuaalsest taluvusvõimest. Kui tean, et mul seisab ees intensiivne tööpäev, võib mul olla raske end hommikuti voodist välja saada. Juba kõiki ennetusmeetmeid meeles pidada on omaette väljakutse: kas olen ikka päeva jooksul piisavalt vett joonud? Kas väldin olukordi, mis võivad kutsuda esile migreenihoo? Kas söön piisavalt regulaarselt? Eriti raske on keskenduda migreenihoo haripunktis, mil aju lihtsalt tõrgub töötamast.

Kui asi puudutab migreenihoogudest rääkimist tööl, siis on valikud tegelikult piiratud ja kõik see meenutab natuke valikvastustega testi. Olen toonud iga variandi puhul välja plussid ja miinused – nii nagu mina neid näen:

A. Täielik ausus

See tähendab, et räägid kõigi oma kolleegidega asjast ausalt ja otse.

Plussid: saad kõik ära rääkida ilma, et peaksid kartma oma haiguse juhuslikku väljatulemist. Kui peaksid vajama abi – näiteks puhkehetke hämaras ruumis või tulede kustutamist oma töölaua kohal –, ei tule see mitte kellelegi sinu meeskonnast üllatusena.

Miinused: teistel võivad tekkida sinu suhtes eelarvamused. Isiklikust kogemustest võin öelda, et olles olnud kolleegidega täiesti aus, on minu valuhooge – küll tahtmatult – tõlgendatud minu nõrkuse või isegi puudusena. Mulle näib, et kolleegid on mind pärast seda vaadanud teistsuguse pilguga.

B. Osalise info avaldamine

On mitu head viisi, kuidas rääkida asjadest nii, et osa neist jääb enda teada. Näiteks võib öelda lihtsalt „Mul on migreen“ ilma üksikasjadesse laskumata. Sel juhul pole sul vaja lisada detaile nagu „Kannatan pideva valu käes ja see ei anna ega anna järele“.

Plussid: enamikul juhtudel suudad sa valuga toime tulla, aga kui hädaolukord peaks tekkima, on teisi vähemalt teavitatud. Näiteks, kui sinu pilk muutub hägusaks ja sa ei näe enam oma arvutiekraanil olevat teksti, saad seda oma haigusega põhjendada ilma suuremat paanikat tekitamata.

Miinused: üle ega ümber ei saa asjaolust, et sa ikkagi varjad nende eest midagi.

C. Haigusest rääkimine ainult ülemustele

See tähendab, et sinu ülemused teavad su seisundist veidi rohkem kui teised. Samas võib see sind ebakindlaks muuta – tegemist on ju inimestega, kelle kätes on sisuliselt sinu karjäär.

Plussid: iga juht käitub sellises olukorras erinevalt. Oletame, et sa ei ole üldse suuteline töötama. Sel juhul arvab ülemus ilmselt, et sul on haigusega tõsi taga, mitte et sa mängid simulanti. Fakt, et leidub inimesi, kes tõepoolest teesklevad töölt koju jäämiseks migreenihooge, teeb siiski asjad päris haigete jaoks keerulisemaks.

Miinused: võimalikud miinused sõltuvad suuresti ülemusest. Mõni võib tulla sind haiglasse vaatama. Mõne teise ülemuse arvamus võib sinust ja sinu tööst muutuda pigem negatiivseks.

D. Haigusest rääkimine ainult sõpradele

Kui sulle kohe üldse ei meeldi mõte ülemusega oma migreenist rääkida, võib hädaolukorras abi olla sellest, kui sinu seisundist teab mõni sõber.

Plussid: saad asjad südamelt ära rääkida ja arutada migreeni puudutavaid asju kellegagi, keda usaldad. Vajadusel võib see lihtsustada abi küsimist.

Miinused: ka neil võivad tekkida eelarvamused sinu ja sinu töö suhtes.

E. Asjade hoidmine ainult enda teada

Kui soovid oma migreenihood enda teada jätta, siis võib see olla turvaline valik seni, kuni tunned, et võid üht-teist kolleegidele usaldada. Minu jaoks on see olnudki kõige lihtsam ja loomulikum lahendus.

Plussid: sa suudad oma valuhooge paremini varjata. Sul on vähem migreeniteemalisi vestlusi, mistõttu tunned, et sinusse ei suhtuta sinu haiguse tõttu kuidagi teisiti.

Miinused: vahel tuleb kasuks, kui kolleegid sinu haigusest teavad. Oletame näiteks, et migreenihooga kaasneb iiveldustunne, samas on sul vaja kohe teha 40 inimese ees esitlus. Selles olukorras on pigem hea, kui kolleegid teavad, et sul võib tekkida vajadus järsku keset esitlust ruumist lahkuda ja kuidas sellises olukorras käituda.

Kui nüüd küsid, et kuidas ma ise migreeniteemaga oma tööaastate jooksul hakkama olen saanud, siis on mul kiusatus vastata, et olen valinud variandi „F“ – ehk „kõik eespool pakutud lahendused“. Isiklikust kogemusest võin öelda, et migreeniteema ülesvõtmiseks ei ole head ega halba viisi. Otsus sõltub lisaks muudele asjaoludele töökeskkonnast, kaastöötajatest, aga ka töö tüübist. Lõpuks otsustad ainult sina ise, kui palju oma haigusest teistele räägid ja mis on just sinu olukorras sulle kõige parem.

Miks otsuse tegemine nii raske on

Kui sa ei ole kunagi pideva valu käes kannatanud, võid nüüd küsida: aga mis siis tööl migreenist rääkimises halba on? Vastan sellele lihtsalt: sest see on hirmutav. 

Just hirm haiguse ilmsiks tuleku ees on sundinud mind oma migreenihooge varjama. Pelgan, et inimesed suhtuvad minusse pärast seda teisti – kas teadlikult või mitte – kuid paratamatult see juhtub, kui nad kuulevad mu valudest. Pelgan, et kui mulle tahetakse anda mõni tööülesanne, siis on nad kahevahel, sest kahtlevad, kas töö saab üldse tehtud ja kui, siis millise kvaliteediga, sest ma ei pruugi olla oma ülesannete kõrgusel. Kui olen väsinud, siis ei taha ma, et kolleegid ilmtingimata mõtleksid „Tal on vist valus!“. Samuti ei soovi ma, et mu haigus muutuks otsustavaks kaalukeeleks iga-aastasel töötulemuste hindamisel: siin teeb mind murelikuks asjaolu, et ülemused võivad tõlgendada minu haigust nõrkusena ning eeldada, et teised peavad seetõttu minu eest mu töö ära tegema. 

Lõpuks taandub kõik sellele, et ma ei taha, et keegi kahtleks minu võimetes ja pädevuses – omadused, mida üle kõige hindan. Hirm langeda eelarvamuste ohvriks on paljude krooniliselt haigete, ka migreenihaigete, igapäevane kaaslane. Eelarvamused avalduvad kahel moel – sind kas nähakse „haigena“ või arvatakse, et teed sääsest elevandi. Seda tüüpi eelarvamused on samas peamine põhjus, miks paljud migreenihaiged oma seisundit varjavad.

Tõtt-öelda on suur osa minu dilemmast seotud isegi mitte sellega, kellega ma koos töötan või kuidas teised mu valusse suhtuvad. Sageli leian end hoopis muretsemast, kas mitte migreen mu elu üle võimust ei võta. 

Migreenihoogude tõttu olen kaotanud nii mõndagi: oma vabaduse ja aega (palju aega!). Ühel hetkel tundus mulle, et need hävitavad kogu mu karjääri. Tollal olin sunnitud töölt lahkuma valu tõttu, mis muutis võimatuks isegi igapäevase kontorisse mineku, rääkimata kvaliteetse töö tegemisest.

Raske on aktsepteerida, et migreenihoogudel oli minu üle nii palju võimu. Ma ei tea ühtegi teist inimest ega asja, kellel või millel oleks minu ja eeskätt mu tuleviku üle sedavõrd suur kontroll.

Õppetunnid edaspidiseks

Vaadates tagasi arvukatele öödele, mil vähkresin voodis, püüdes leida vastust küsimusele, kuidas migreenihoogudega tööl toime tulla, soovin, et mul oleksid olnud teadmised, mis mul on praegu. Sest õigupoolest ei ole migreenist tööl rääkimiseks ühte ja ainuõiget viisi.

Iga migreen on erinev. Iga ülemus on erinev. Iga kolleeg on erinev. Iga tööolukord on erinev. Kuid mis kõige tähtsam: ka mina erinen kõigist teistest. Mul on hea meel, et olen kuulanud oma sisetunnet ja toiminud igas olukorras nii, nagu mulle endale tundus kõige parem.

Siiski soovin, et oleksin olnud enda vastu leebem. Kui saaksin oma nooremale minale nõu anda, siis kõlaks see nii: „Sinu hirm ja ärevus on täiesti normaalsed ja mõistetavad. Tegemist on kaaluka otsusega. Tee seda, mis just sulle kõige õigem tundub.“