Kui sinu armas lähedane ei mäleta enam sinu nime

Kui mu emal diagnoositi esmakordselt dementsus, siis see ei üllatanud mind. Olin märganud tema segaduse ja unustamise episoode ning sügaval sisimas ma juba teadsin, et oleme hädas. Sellegipoolest oli hirmutav, kui tema perearst selle valjusti välja ütles. Tundsin, kuidas süda peksis ja kõhust lähtuvad šokilained veeresid üle kogu keha. Mida see tema jaoks tähendab? Aga meile? Kuidas ma sellega hakkama saan? Kuidas on üldse võimalik normaalselt edasi elada?

Pärast esialgset reaktsiooni rahunesin veidi ja keskendusin sellele, et teha kõik endast olenev ja saada haiguse kohta rohkem teadmisi. Lugesin, uurisin ja rääkisin teiste omastehooldajatega. Püüdsin ennast eesootavaks ette valmistada, kuid südame murdumise vältimiseks ei olnud võimalik midagi teha ega õppida.

Vaikne äralibisemine

Mäletan, kuidas ema esimest korda vaatas mind selle tühja pilguga – nagu oleks ta hing ära pühitud. Oleksin peaaegu teda nimepidi hüüdnud, nagu saaks see teda kuidagi tagasi tuua. Oli arusaamatu, kuidas keegi, keda ma nii hästi tundsin, oli muutumas mulle võõraks, nagu ka mina talle. Meie mõlema jaoks oli see äärmiselt julm. Ta ei saanud aru, mida ma rääkisin või kus ta oli. Rapsisin abitult ringi, püüdes teda rahustada. Enda rahunemine tundus täpselt sama võimatu.

Kui ta meist üha kaugemale libises, mõistsin ühte väga lihtsat tõde. Olin nii palju panustanud sellesse, mida ma tema jaoks tähendasin. Ta oli ju minu ema ja iga laps vajab oma ema tingimusteta armastust.

Kuigi meie suhted olid alati olnud keerulisevõitu, vajas väike tüdruk minu sees ema jagamatut tähelepanu ja armastust. Kui ta hakkas kaduma maailma, kuhu mina ei kuulunud, oli selle mõju minu jaoks laastav. Kuidas ma edasi elan, kui tema mind enam ei mäleta?

Leidsin sellele valusale mõistatusele lahenduse isa näitel. Tema kannatused olid teistlaadi, aga samas sarnased. Nägin, kuidas ta vaatas mu ema, aeg-ajalt vaikselt pead raputades, näol valu ja võimetus mõista, et ta peab midagi nii kohutavat nägema. Ta oli elus palju õudusi näinud, oli sõjakangelane, kuid see oli tema jaoks väljakannatamatu.

Elamine praeguses hetkes

Ta astus sellele kriisile vastu sama rahuliku tarkusega, mida ta oli rakendanud kogu oma elu jooksul. Ta püüdis lasta minevikul selja taha jääda ja elada lihtsalt praeguses hetkes. Ta leidis lohutust, kui sai olla lihtsalt oma naise juures: sellest piisas talle. Kui mu ema oli kaotanud arusaamise ja osalemise võime, siis tekitas isa uue maailma, sellise, mis on olemas just täna.

Ta lihtsalt istus koos temaga nende väikese köögilaua taga ja sõi küpsiseid või vaatas koos temaga televiisorit või tegi koos temaga kodukvartalis jalutuskäike poeni või pargipingini. Küsimusi ei esitanud, midagi ei nõudnud. Ema vastas sellele lihtsale ja armastavale aktsepteerimisele väga positiivselt. Aktsepteerimine lasi tal olla tema ise, isa rahulikkus andis rahu ja armastus tegi rõõmu.

Ma püüdsin jäljendada isa lahket ja õrna maneeri ning nägin tublisti vaeva aktsepteerimisega. Mitte, et ma isekas oleksin, ma tahtsin lihtsalt oma vana suhet emaga tagasi, kasvõi tülisid!

Kuid tuli leppida faktiga, et meie suhe on alatiseks muutunud.

Kinnitasin endale, et enam ei ole asi selles, mida mina vajan, vaid selles, mida tema vajab. Valulik loobumine omaenda vajadustest ja ootustest tuli mulle kasuks. Mõistsin, et ema naeratus ja naer ei ole muutunud. Ta vajas ikka minu armastust ja tuge. Polnudki tähtis, kui ta ei teadnud, kes ma olen. Tähtis oli see, et minust saaks võõras, kellega tal on turvaline ja mugav koos olla.

Armastus on kingitus

Isegi kui inimene, keda sa armastad, on unustanud su nime ja ei tea, kes sa oled, mõistab ta siiski, et sa armastad teda. Ei olegi tähtis, kes see armastav isik on, armastus iseenesest on kingitus. Pole tähtis see, kes ma olen, vaid tähtis on, kuidas ma mõjutan oma ema enesetunnet. Leidsin oma murtud südamest rohkesti armastust. Samuti mõistsin, et mu südames on nii palju armastust sellepärast, et olen selle kõik varem oma emalt saanud. Mulle oli suureks auks seda tagasi anda.

NPS-EE-NP-00066