Kolm korda, mil olen oma migreeni teiste eest varjanud

Võimatu on loendada kordi, mil olen oma migreeni teiste eest varjanud. Et krooniline migreen on mul nüüdseks olnud üle kümne aasta, siis olen juba harjunud sellega, et suure osa mu elust moodustab haiguse varjamine ümbritsevate inimeste eest.

Põhjusi, miks inimesed migreeni teiste eest varjavad, on palju. Vahel kardame, et teised ei mõista meid (kusjuures sageli just nii see ongi) või me ei taha saada külge haige inimese templit. Tihtipeale varjame oma valu, sest ei taha, et elu meist mööda läheks.

Minu oskus oma haigust peita on ühtaegu rist ja õnnistus. Ühest küljest on mul vedanud, sest saan elada ilma, et keegi teaks, kuidas ma pidevalt valu käes kannatan. Teisest küljest olen muutunud selles juba niivõrd osavaks, et sageli inimesed ei usugi, et haige olen.

Selles postituses räägin kolmest korrast, mil püüdsin oma migreeni teiste eest varjata. Väliselt paistis tõenäoliselt kõik korras olevat, sisemiselt aga kannatasin talumatu migreenihoo valu käes.

Kummastavas Euroopa linnas

Miski ei valmista mulle rohkem rõõmu kui reisimine ja uute kultuuridega tutvumine. Kahjuks ei käi reisivaimustus kokku pideva valuga, mistõttu paar aastat vältisin haiguse seatud piirangute tõttu pikemaid reise täielikult. Sellegipoolest hüppasin hiljuti tundmatusse ja läksin lähedase sõbraga Euroopasse.

Meie reis sai alguse Kopenhaagenist. Hoolitsesin selle eest, et saaksin reisi esimese etapi ajal piisavalt vedelikku. Veetsime enamiku ajast ringi jalutades või kohvikutes istudes. Jalutasime, lugesime, jõime taimeteesid ja nautisime lõhnatute küünalde valgust. Rahulik atmosfäär aitas mul migreeni kontrolli all hoida.

Meie teine reisisihtkoht oli Praha. Selleks hetkeks oli migreen endiselt leebe, kuid unepuudus ja pidev liikumine hakkasid juba mõju avaldama. Olin siiski rahul, et valu ei olnud muutunud väljakannatamatuks.

Ajaks, mil jõudsime meie reisi lõppsihtkohta Amsterdami, olin šokis – olin peaaegu terve reisi vastu pidanud, ilma et migreen oleks mind sundinud seda katkestama. Harilikult mul niimoodi ei vea.

Reisi eelviimasel päeval tundsin, kuidas valu hakkab ligi hiilima. Tundus, et tulekul on tõeline maru ja iga baromeetrinäidu tõus näris Jordaani tänavatel jalutades mu aju.

Seejärel jõudis tõeline valu kohale. Selle päeva sündmused on minu jaoks endiselt hägused hoolimata asjaolust, et fotodel paistan ma täiesti normaalne.

Arvasin varasematele kogemustele tuginedes, et ei katkesta meie reisi oma valu tõttu. See polnud ju ainult minu, vaid ka mu sõbra puhkus, kes oli kulutanud oma aega ja raha. Samuti ei tahtnud ma, et mu migreen takistaks sõbral linnaga tutvumast.

Ma ei mäleta, kuidas ma pärast migreenihoogu hotelli tagasi jõudsin. Ma pole kindel, kas tulin üksi või koos sõbraga. Ma ei tea, kas ta jäi minuga tuppa või pöördus tagasi Jordaani tänavatele. Lisaks olin kaotanud päikeseprillid ja toavõtmed.

Mäletan, et jõin öökapi pealt valgest kruusist kohvi. Samuti mäletan, et pikutasime kanalivaatega toas voodis ja sõber tegi mulle peamassaaži.

Kuigi olin kurb, et kaotasime valu tõttu mõlemad ühe pärastlõuna ja õhtu, olin oma hinges õnnelik. Olin saanud avastada Euroopat koos toreda sõbraga, kelle seltsis tundsin end rahulikult ja sundimatult. Mõistan täiesti, kui haruldane ja eriline on selline kogemus.

Tüdrukuteõhtu nädalavahetus kõrbes

Mu parim sõbranna pidi abielluma ja otsustasime korraldada talle tüdrukuteõhtu Scottsdale'is, Arizonas. Eeldasin, et lend New Yorgist Arizonasse saab olema raske ja nii oligi. Peavalu sai alguse üldisest lennujaamastressist ja muutus lennukisisese rõhu tõttu ainult hullemaks. Tegin kõik, et enne lendu, selle ajal ja pärast seda piisavalt vedelikku tarbida, kuid see ei aidanud mind kuigivõrd.

Valust hoolimata oli mul väga hea meel oma sõpru näha ja keskkooliaegse kambaga jälle koos aega veeta. Tahtsin seda nautida nii palju kui võimalik. Õnneks olid koos korralikud inimesed – polnud karta, et juuakse või pidutsetakse üleliia, mis tegi asja minu jaoks lihtsamaks.

Valu kurnas mind veidi, kuid esimene päev ja öö möödusid kenasti. Kahjuks pidin haiguse tõttu pärast õhtusööki koju minema, samas kui teised tüdrukud suundusid baari.

Järgmisel hommikul ärkasin meeletu peavaluga. Ma ei saanud ennast liigutada ja isegi pea padjalt tõstmine oli vaevarikas. Kisendasin sisemiselt: „Dani, sa pead voodist välja saama. KOHE!“. Aga ma ei suutnud. Mu pea kaalus selleks liiga palju.

See nädalavahetus oli mulle tähtis ja ma ei tahtnud mõeldagi, et jääksin millestki ilma. Meil oli tol hommikul kavas matkama minna – ei midagi ülearu rasket. Ma tahtsin sellest osa saada! Lükkasin äratuskella pisut edasi lootuses, et veel paar minutit puhkust tuleb kasuks.

Mõnel teisel juhul oleksin voodisse jäänud, kuid praegu oli kaalul liiga palju. Ma tahtsin oma sõpradega koos olla! Ma ei tea siiani, kust ma selle jõu võtsin, aga tõusin voodist üles. Enne kui arugi sain, olin juba poolel teel mäkke.

Nüüd ma kirjeldan pisut ka seda kirevat seltskonda, kes minuga koos mäkke rühkis. Enamik tüdrukuid oli jätnud tähelepanuta asjaolu, et kõrbematkale tuleks vett kaasa võtta. Üldse olid meil seljas särgid kirjaga „Säästa vett. Joo veini“. Mingil hetkel hakkas keegi nutma. Üks meist värvis enne ühisfoto tegemist huuli. Nendega oli lõbus, nii et ma suutsin naeratuse näol hoida ja suurema osa matkast kaasa teha.

Olen siiani uhke, et sain tol hommikul voodist välja ja nautisin kõike migreenist hoolimata. Asi polnud lihtsalt päevast osa saamises, vaid tahtsin, et minu peagi abielluv sõber teaks – olen tema jaoks sel põneval ja erilisel eluetapil olemas.

Tänupüha õhtusöök

Pärast tänupüha õhtusööki koos laiendatud koosseisus perega läksime ema ja vennaga tagasi meie koju, et seal aega veeta. See on kvaliteetaeg, mida tuleb harva ette. Kuna elame üle riigi laiali pillutatult, siis on kõigil kolmel korraga keeruline kohtuda. Teadsin, et pean koosveedetud aega võimalikult palju ära kasutama.

Kahjuks algas mul õhtusöögi lõpu poole migreenihoog. Kodu poole sõites hakkas see minu üle võimust võtma. Autos otsustas ema, et teeb mulle kohe kohvi, kui koju jõuame. See taktika aitab vahel valuga võidelda. Kulistasin minutitega kaks kruusitäit.

Kui me elutoa diivanil kolmekesi juttu ajasime, muutus valu hullemaks. Ma ei saanud ise arugi, aga üle põskede veeresid pisarad ja ma keskendusin kõigest jõust oma hingamisele.

Toetun sageli iseõpitud hingamistehnikale, mis aitab mul ennast rahustada ja mitte minna närvi valu pärast, mille üle mul puudub kontroll. Keskendun sisse- ja väljahingamisele, korrates iga hingetõmbe ajal mõttes sõnu „sisse“ ja „välja“. Sellistel hetkedel ei taha ma teadvustada ega leppida sellega, et migreen röövib minult taas kord kvaliteetaega.

Kahjuks kofeiinist ei piisanud. Veetsin järgmised kaks tundi ema vannitoa jahedal põrandal. Olin juba peaaegu oksendama hakkamas ja nägin vaeva, et pead põrandalt kergitada.

On raske uskuda, et vannitoa põrandal lebas sama inimene, kellest tehti kõigest loetud minutid varem see foto.

Järeldused

Siinsed näited ja eriti neid illustreerivad fotod tuletavad selgelt meelde, et see, mis välja paistab, ei pruugi peegeldada tegelikku olukorda. Võib ju arvata, et tean, mida keegi läbi elab, kuid tegelikult pole mul sellest aimugi.

LA/TV/20/0017 Juuli 2020