Infarktist väljatulek ja kuidas ma õppisin uuesti elama

[Sisututvustus] Infarkti üle elanud Jeff Breece ei lase haigusel oma elu kontrollida. Loe lähemalt, kuidas.

Elu võib võrrelda radade märkimisega kaardile. See on protsess, mis saab alguse varastes 20ndates, mil hakkame aduma, kes tegelikult oleme, ja kestab meie viimse hingetõmbeni. Ükskõik millises raja etapis me parasjagu ka ei viibiks, on meil võimalus valida – kas teadvustame seda, mis meid ümbritseb ja täpsustame koordinaate või laseme lihtsalt selles suunas edasi, kuhu algselt minna otsustasime.

Aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus valeotsused või katastroofid suunavad meid ootamatult teistsugusele rajale – radikaalselt teistsugusele rajale. See artikkel kirjeldab just sellist olukorda minu elus, kus pidin äkitselt kardinaalselt suunda muutma. Sain infarkti, mis jätab naised tavaliselt leseks ja sellest sai alguse minu uus teekond koos südamehaigusega.

Olin kolinud Texasest tagasi oma koduosariiki Ohiosse, kus töötasin väikeses tehnoloogiaettevõttes ja jagasin ennast 4–5 kliendi vahel. Minu töö sisuks oli programmeerimine ja pidev suhtlus organisatsioonidega, et saada aru nende digitaliseerimise eesmärkidest ja need võimalikuks muuta – selle peale kulus nädalas 60–70 tundi.

Samal ajal püüdsin end uuesti Texase-eelsesse kehalisse vormi ajada, käies 5 päeva nädalas kohalikus YMCA-s trennis. Olin 46-aastane, tõstsin rauda ja sõin korralikult, et valmistuda mõne aasta pärast saabuvaks 5. aastakümneks.

Kõik toimis kenasti. Mul oli töö juures edutamist oodata. Nagu tavaliselt, näitas iga-aastane füüsiline test, et olen hea tervise juures. Tänu ligi aasta aega jõusaalis rassimisele muutusin tugevamaks ja saledamaks. Kõik oli hästi ja tundus, et ka kontrolli all.

Ühel hommikul ärkasin pisut ebameeldiva tundega vasakus käsivarres ja rinnaku keskel. Panin selle eelmise päeva trenni arvele, mil tegin tublisti jõutõmbeid ja rinnalt surumisi. Millegipärast ei saanud ma aga lahti tundest, et midagi on valesti.

Tundus, nagu mul oleks midagi puudu, aga ma ei saanud täpselt aru, mis. Nagu oleks tegemist iPhone'i kõrglahutusega fotoga, mida tahaks suurendada, et süveneda ja kindlaks teha, mis see täpselt on, mida ma ei näe. See tunne ei jätnud mind hetkekski. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud ennast veenda, et kõik on korras, näris see miski-on-valesti tunne mind jätkuvalt. Et mind ootas paari tunni pärast ees kliendikohtumine, andsin oma parima, et see ära teha. Tegin endale kohvi, käisin duši all, panin riidesse ja asusin päevatoimetuste kallale.

Autosse istudes ja päeva esimesele kohtumisele sõites märkasin, et mu otsaesine on märg. Oli märtsikuu viimane päev ja kõik, kes on kunagi Kesk-Läänes viibinud, teavad, et sel ajal võib siin olla külm nagu talvel. Mul ei olnud soe ja ma ei olnud sel päeval ka märkimisväärselt pingutanud.

Jälle tekkis see tunne. Sel hetkel taipasin, et midagi on väga valesti. Seetõttu muutsin suunda ja sõitsin lähimasse EMO-sse, leides end õige pea elektrokardiograafi küljest. Vererõhk oli elus esimest korda kõrge, aga EKG täiesti normis.

Seega jäeti mind järgmiseks 12 tunniks jälgimisele. Üks diagnostikavahend, mida tervishoiuspetsialistid kasutavad, et näha, kas süda on stressis, on ensüümitest, mis kujutab endast troponiini määramist vereseerumis. Esimene kolmest testist oli täiesti korras. Teine ei olnud. Sel hetkel teadsid peale minu kõik, et midagi on väga valesti.

Arstil oli kavas saata mind järgmisel hommikul südamestressi testi tegema, et tuvastada võimalikke ummistusi, kuid pärast mu südamearterite lähemat uurimist saatis ta mind otsejoones kateteriseerimislaborisse stenti paigaldama. Nad leidsid vasakus eesmises laskuvas arteris ehk nn „lesestaja“ sektsioonis suure ummistuse. Pärast operatsiooni helistasin vanematele, abikaasale ja parimale sõbrale, kes kõik ootasid, kui mind ratastoolis nendega kohtuma veeretati. Kõik möödus väga kiiresti ja enne kui arugi sain, olin juba taastusravis.

Pika teekonna algus

Järgmisel nädalal sain teada, et haiglaravil viibimine oli selle kogemuse lihtne osa. See, mis minuga hiljem juhtus, on midagi, millest inimesed piisavalt ei kuule – nimelt, pärast infarkti on väga tavaline raske depressiooni või ärevushäirete tekkimine. British Heart Foundation’i (Briti Südameassotsiatsioon) andmetel langeb 15% infarkti üleelanutest esimese paari nädala jooksul sügavasse depressiooni ja veel 25% kogeb kergemaid masenduse või ärevushäire sümptomeid.

Ma polnud selliste nähtudega kunagi varem kokku puutunud, kuid mõned päevad pärast infarkti panin tähele, et ei saa magada. Mõistus töötas kiirkäigul. Oli tunne, nagu mulle oleks ulatatud granaat, mille splint on välja tõmmatud ja nüüd sunnitakse mind seda pidevalt särgitaskus kandma, teadmata, millal päästik aktiveerub.

Rääkisin oma tädiga, kelle abikaasa pidas pikka aega võitlust vähiga. Tädi jagas minuga üht oma toimetulekunippi. Ta ütles, et vaataksin igal hommikul enne riietumist endale peeglis otsa. Paljalt. Juuksed ja habe sassis. Silmad unised.

 „Ütle endale: mul oli infarkt,“ käskis ta.

„Iga päev?“ küsisin ma.

 „Jah, iga päev.“

Silmitsi depressiooni ja ärevushäirega

Paari kuu pärast oli olukord muutunud väljakannatamatuks ja läksin terapeudi vastuvõtule. Ta ütles, et tegemist oli ühe parema nõuandega, mida mulle üldse keegi võis anda, sest see aitab kiiremini „leinaprotsessi rajale, mille lõpus ootab leppimine“. Ta õpetas mulle ka ühe tehnika, millele ma algul vastu olin, sest minu meelest oli see liiga tundeline (mitte piisavalt mehelik, kui soovite).

Jah, ma olin seda tüüpi mees – kinnine. Lahendasin kõik oma probleemid ise. Ei vajanud kedagi. Saate aru küll.

Terapeudi nõuanne oli kujutada iga paanikahoogu ette inimesena, kes minust hoolib. Pidin kinnitama sellele inimesele, et mul on kõik hästi, tänama teda muret tundmast ja paluma hiljem uuesti küsida. Nagu hiljem aru sain, oli tegemist mehhanismiga, mis kasutab ärevust valvsuse säilitamiseks, kuid ei lase sel sind mööda mustade mõtete spiraali alla lohistada. Harjutamine võttis aastaid, kuid viimaks sain eelarvamustest vabaks ja leppisin oma olukorraga.

Tõtt-öelda ei möödu ühtki päeva (kirjutan seda postitust viis aastat hiljem), mil ma ei mõtleks granaadile särgitaskus. Ilmselt on see põhjus, miks hakkasin jõutõstmise asemel võistlustel jooksma. Jooksmine aitab mul pea selgeks saada.

Meditatsiooniraamatus, mida lugesin võrreldi seda millegagi, mida nimetati tuulehobuseks. Arvan, et mõte kulges umbes nii: vaim on nagu mustang, kes energiat tulvil perutab ja jookseb ja jookseb ja perutab ning siis perutab veel natuke, kuni on pingutusest kurnatud. Pärast seda on vaim omadega läbi ja keha võtab üle, et taastuda ja hingata.

Kodulähedastel jõeäärsetel radadel jooksmine esimesed kolm aastat pärast infarkti oli minu nn tuulehobune. Juhtus, et purskasin üha pikematel treeningjooksudel nutma, ning seda juhtus pigem sageli kui harva. Vahel 20 miili ülesmäge rühkides, sedamööda, kuidas muutusin tugevamaks ja saavutasin parema füüsilise vormi. Jälgisin, kuidas aastaajad vaheldusid. Jooksin ilma särgita sooja suvetormi käes. Armastan seda tunnet. Nägin väga palju päikesetõuse ja -loojanguid. Kulutasin läbi viis paari jooksujalatseid (see teeb ükskõik millise jooksja kohta umbes 1500 miili). Kuid hoolimata sellest, kui kaugele ma jooksin, ei suutnud ma endiselt põgeneda kahe pideva saatja – ärevuse ja 

Kõik mu iga-aastased kardiokontrollid on seni häid tulemusi näidanud. Võtsin korralikult ravimeid, mille kardioloog mulle määras. Jälgisin üldiselt oma vererõhku ja kolesterooli taset. Pidasin kinni toiduvalikust, nautides mõningaid tavalisi roogi, mis mulle maitsevad. Nägin vaeva, et stressi vähendada. Kõik eeltoodu moodustas osa suuremast tervikust, kui mõelda, et tervis on mitmetahuline kogum.

Otsustasin tõusta koos parima sõbraga Hoodi mäele Portlandis, Oregonis – täpsemalt selle tippu nimega McNeil’s Point. See oli minu jaoks suur väljakutse.

Enne kui midagi sellist ette võtad, pea kindlasti arstiga nõu. Mina tegin seda ja sain rohelise tule. Mind hirmutas kõige rohkem, et viibin kõrgel mäe tipus. Telefonilevi ei ole. Hädaabiteenuseid ei ole. Kiirabi ei ole. Ainult mina, sõber ja mägi.

Aga naljakas küll – lõpetasin muretsemise. Just nagu joostes. Jah, meil oli kõrguse muutumise tõttu hing kinni (see ja lisaks 18-miiline jalgsimatk, sest eksisime teelt). Kui istusin mäeharjal asuva kivirajatise kõrval ja kuulasin, kuidas tuul üle mäekülje puhus, algas minu viieaastane teekond tagasi värskesse õhku aega veetma.

Praegu käin umbes kaks korda kuus kõnnumaal ööbimisega matkal. Olen matkanud Smokies’il, Dolly Sodsil, 100 miili kuue päevaga üle Olympicu, Big South Forkist Yahoo Fallsini, Cumberland Fallsi piirkonnas ja väga paljudes teistes kohtades. Need retked sunnivad mind seisma silmitsi valikuga – kas elan hirmuga, et mu särgitaskus on granaat, või panen selle natukeseks ajaks maha ja hingan sõõmu värsket mäestikuõhku, mis lõhnab tugevalt mändide järele.

Tunnen päikest oma rinnal ja olen lihtsalt tänulik selle suurepärase kogemuse eest, mitte ei tõmbu oma vaimu tumedatesse soppidesse.

Vali elu, mitte hirm

Nüüd, kus olen südamehaiguse rajal tükk maad edasi liikunud, ei tea ma ikka veel, kus järgmised takistused võivad oodata. Kuid tunnen, et olen võitluseks paremini valmis. Kui enne infarkti oli mul raske oma tundeid väljendada, siis nüüd olen veidi rohkem avatud ega karda abi küsida, kui vajan emotsionaalset tuge. Ma ei hoia enam asju nii palju ega nii kaua enda sees nagu vanasti. Kui vaja, siis nutan; kui tahan, siis naeran. Ma ei tunne lootusetust ega hirmu. Arvan, et mitte keegi ei peaks seda tundma.

Hirm on loomulik ja vahel isegi vajalik, kuid kas see juhib meie elu, on igaühe oma valik. Täpselt samasugune valik, mille mina tegin – hinnata elu, mis mul on, ja nautida iga hetke täiel rinnal. Hoolimata füüsilisest võimekusest või haiguse progresseerumisest ümbritsevad mind loodud mälestused, rõõm ja vastastikuse armastuse tunne. Umbes nagu tuul, mis puhub õues üle aasade ja mändide.

Tuleviku kavandamine

Kuna uus aasta ootab ees, siis olen võtnud plaani jätkata kõigega, mida praegu naudin. Huvitav töö. Minu ellu kuuluvate inimeste toetamine. Inimeste lubamine oma pähe ja südamesse. Võimalikult palju värskes õhus viibimist, avastades põlde, metsi ja ojasid, ning ikka naeratus näol ja naeratus huulil, kuhu tee mind ka ei viiks.

Loodan, et saan oma lugusid ka edaspidi jagada nendega, kellel võiks mõnest mu kogemusest kasu olla. Õppides südamehaigusega elama, olen pidanud infarkti üle elanud keha omaniku ja kasutajana tasakaalustama tervist uute reeglite abil.

Lõpetuseks tahan öelda, et tunnen, et on igati kohane jagada üht matkajate väljendit, mis toob mulle alati naeratuse huulile, kui kõnnumaal raskeks läheb. See on mulle väga tähtis. Tegemist on lihtsa viisiga mitte tunda end haigusega kaasnevate takistuste tõttu lõksus olevana, vaid vaadata neile kui suunamuutusele, mis ei määra veel meie olemust.

„Edasi!“

LA/TV/20/0016 Juuli 2020