Hooldamine ja sõprussuhted: üksildane armastus

Ta ohkas mõnust, kui ennast mu voodil välja sirutas.

Säravate silmadega vaatas ta mulle otsa, kui võtsin ta käpa oma kätte ja hakkasin oma küüneviiliga tema musta läikivat küünist raspeldama. Kindlasti on asjad jõudnud uuele tasemele, kui ma oma saksa lambakoerale kell kolm öösel voodis maniküüri teen.

#GoogleDog, kes sai oma nime selle järgi, et ta oskab „otsida ja leida“, on osutunud väärtuslikuks abimeheks nii mulle kui ka mu isale, kes on 95-aastane ja kannatab vaskulaarse dementsuse all. Kuigi ma päästsin Google DSPCA loomade varjupaigast, tundub mulle, et tegelikult päästis hoopis tema meid.

Neli aastat tagasi Dublini mägedes asuvasse varjupaika minnes oli mul plaanis võtta sealt kaasa pisike Jack Russell’i kutsikas. Sel ajal otsisin koera kaaslaseks oma isale, kes elas minu juures, kuid tundis end üksildasena sel ajal, kui mina olin tööl. Kui ma tookord Google’ga koju jõudsin, tuli ta meile uksele vastu ja küsis naljaga pooleks, et kuhu tallu ma selle hobuse kavatsen panna. Kaks aastat ja kaks tõsist kukkumist hiljem, kui mu isa maailm oli kokku varisemas ja minu oma koos sellega, sai Google’st meie tugikoer.

Ootamatu usaldusisik

Isa oli 93-aastane, kui tema esimene tõsine kukkumine kiirendas tema dementsuse arengut, kuid vaatamata tema kõrgele eale tabas see mind ikkagi ootamatult. Sellest ajast saadik on meid ümbritsenud häireseadmete, monitoride ja kaamerate tihnik, mille eesmärgiks on kaitsta isa ja hoiatada mind, kui ta voodist üles tõuseb või märkamatult trepile või tänavale suundub.

Aga GoogleDog on parem mis tahes alarmist: instinktiivselt ja ilma treeninguta jookseb ta kohe minu juurde, kui isa kavatseb öösel rändama minna. Päevasel ajal, kui isa on stressis või minul on paha tuju, on ta alati seal oma niiske nina, siidiste kõrvade ja pehme silmavaatega, pakkudes armastust ja kindlustunnet sellele, kes meist seda hetkel kõige rohkem vajab, sest ega siis ainult isa ei ole mõnikord kurb.

Kui isa sõltuvus minust suureneb, siis muutub ka minu elu. Paratamatult ja pöördumatult pole ma enam sama inimene, kes alustas seda teekonda kaks aastat tagasi. Aga see ei polegi tingimata halb. Mõnes mõttes olen ma emotsionaalselt kasvanud: mu huumorimeel on teravnenud, mu kannatlikkus on hüppeliselt suurenenud ja toiduvalmistamisoskused on tundmatuseni paranenud... Aga viilides varahommikul koera küüsi, kui isa on lõpuks uinunud, mõtisklen ma selle üle, kui palju ma täiskasvanute vestluses koerale toetun.

Tihti juhtub, et isa dementsus ei lase tal ühineda minuga planeedil Maa ning sel ajal on GoogleDog kõige sõbrale lähedasem asi, mis minu elus leidub. Temast on saanud mu usaldusisik ja tihti asetub kõik taas oma kohale, kui katsun sõrmega tema sametist kõrva sel ajal, kui ta minu kõrval mööda maja ringi tatsab.

Minu suhted ja elustiil on muutunud

Võin kergendusega väita, et mul on ka kahejalgseid sõpru alles, kuid enamik mu suhteid on siiski selgelt muutunud. Ka suurima empaatiavõimega sõpradel ei ole lihtne mõista, et kui ma ütlen, et pean tunni aja pärast lahkuma, siis nii see ka tõepoolest on. Iga minut liikluses hilinemist tähendab, et tasuline hooldaja ei saa minu isa juurest lahkuda, kuigi ta peaks samal ajal juba järgmise kliendi juurde kiirustama.

Ja siis need vestlusteemad. Varem rääkisin oma tööelu uudistest ja poliitikast, olles pidevalt kursis päevakajaliste teemade iga tasandiga. Sain jagada seiklusi jõgedes ujumisest, mägironimisest, kajaki ja jalgrattaga ringirändamisest. Olin elevil triatlonis ja maratonujumises osalemisest ning Iirimaa Wild Atlantic Way’l telkimisest.

Nüüd on mu jutt keskendunud sellele, kuidas isa tervis halveneb, mitu korda ma öösel üles tõusin, sellele, mis mul aias kasvab, GoogleDog’i lõbusatele juhtumistele ning mõnikord räägin ka oma võitlusest toetuste ja teenuste saamiseks vajalike vormide täitmisel, rääkimata sellest, kui raske on pärast täistööajaga töölt lahkumist üldse ots otsaga kokku tulla.

Kujutan ette, et võin kõlada meeleheitliku, igava ja piiratuna. See ei pruugi olla tõsi, kuid tean liigagi hästi, kui vähe on minust meelelahutajat. Samuti ei oska ma enam oma vanadelt sõpradelt küsida õigeid küsimusi nende enda elu ja tegemiste kohta. Tundub, et olen kaotanud kontakti nende tegelikkusega ning on ebareaalne loota, et nemad oleksid kursis minu omaga. Enamik mu sõpradest on minu jaoks ikka veel olemas, aga meil ei ole enam samasugust sidet kui varem ja ma tunnen, kuidas me üksteisest üha kaugeneme.

Üks endine sõber ja kolleeg lõpetas meie sõpruse ametlikult e-kirjaga, kuna ta „nägi, et ma vajan rohkem tuge, kui nemad tahavad või suudavad anda“. Olen ka ise mõned inimesed kõrvale tõrjunud. Ka mina tunnen, et ei saa enam pakkuda samasugust toetust nagu varem, ja hoian kiivalt iseendale neid lühikesi puhkepäevi, mis mul on kodust ja isast eemal. Leian, et olen oma vaba aja veetmise suhtes isekas ning valin sõprussuhteid hoolikamalt, mis on ühtaegu nii praktiline kui ka kohutav.

Sidemete loomine hooldajate kogukonnas

Koroonaviiruse pandeemia oli kohutav. Võisin varemgi tunda ennast äralõigatuna, kuid nelja kuu jooksul, mis tuli üle elada lukustatult, kannatasin tõeliselt ja sain elulise õppetunni selle kohta, kui oluline on sõprus.

Mõistsin, et tahan ja vajan sõpru ning et sõprussuhted vajavad tegelemist ja meeles pidamist. Algatasin sotsiaalmeedias suhtlusi hooldajatest saatusekaaslastega ning leidsin kohe sooja vastuvõttu. Kuigi meie kõigi lood on erinevad, siis on meil piisavalt kokkupuutepunkte, mille pinnalt saab hakata sõprust looma. Ainult hooldaja võib vaimustuda sellest, et avastas roosa lina, mis imab kolm liitrit vedelikku ja ei lase madratsil märjaks saada. (Saatke mulle sõnum, kui te pole seda lina veel avastanud!)

Saatusekaaslastest hooldajad mõistavad, kui sa kellapealt koju kiirustad või keset vestlust telefoni käest viskad. Saame vahetada lugusid võitlusest riigiametitega, hooldamise õppimisest, oskuste arendamistest, kõikmõeldavatest pettumustest ja rõõmudest. Tuletame üksteisele meelde vahel ka rõõmu tunda. Raskuste dokumenteerimisel on lihtne unustada, et me oleme hooldajarolli ise valinud, tahame hooldada, armastame hooldamist; aga samas on täiesti normaalne tunnistada, et võime sealjuures tunda ennast üksildasena.

Kuidas ma sotsiaalse suhtlemise ümber mõtestasin

Tuginedes oma kogemusele, mille sain värske hooldajana koju lukustatuna ja tundes end COVID-19 pandeemia ajal täiesti hüljatuna, olen kokku pannud kümme parimat nõuannet, kuidas sotsiaalset elu taasluua. Kavatsen kõigi nende punktidega kõvasti tööd teha ja annan teilegi teada, kuidas mul läheb.

1. Võtke aega, et hoolitseda enda eest samamoodi kui oma lähedaste eest
2. Korraldage regulaarseid vahepause, mille kestel lubada endale midagi erilist
3. Nagu iga uue töökoha puhul, on ka siin oluline võrgustiku loomine
4. Sotsiaalmeedia on suurepärane võimalus teiste hooldajatega võrgustiku loomiseks
5. Võtke ühendust hooldajate liitude ja organisatsioonidega
6. Liituge Zoomi kohtumiste kaudu patsientide eestkõnelejate rühmade ja tugiteenustega
7. Väärtustage ja hinnake inimesi, kes teid armastavad, ärge lükake neid endast eemale
8. Keskenduge neile paljudele headele asjadele, mida teie saate sõprusesse panustada
9. Ärge unustage pühendada aega oma välimuse eest hoolitsemisele
10. Armastage ja imetlege ennast

NPS-EE-NP-00073