6 viisi ärritunud lähedase hooldamiseks

Kasvasin üles äärmiselt tujuka emaga. Ta võis tühjast-tähjast põlema minna ja veel päevi samal teemal toriseda. Kodurahu huvides püüdsin teda mitte ärritada ja isa soovitusel eluga lihtsalt „edasi minna”.

Sellega kaasnes kaks asja, mille oma täiskasvanuellu kaasa võtsin: 

• Õppisin oma viha alla suruma ja kui see üle pea kasvas, siis plahvatasin korralikult.
• Üritasin iga hinna eest vältida olukordi, kus keegi võis ärrituda, sest see tõi pinnale vanad hirmutavad tunded.

Need kaks käitumismustrit tekitasid mulle omajagu probleeme. Tõeline katsumuste jada algas aga päeval, mil mu ema sai dementsuse diagnoosi ja pidin hakkama teda hooldama.

Viha ja agressiivne käitumine on dementsuse ja Alzheimeri tõve võimalikud kõrvalnähud. Sellel võib olla mitmeid põhjusi, sealhulgas füüsiline ebamugavustunne, ülestimulatsioon (mis käivitab hirmu ja ärevuse), segadus ja kognitiivse võimekuse langus. 

Toimetulek agressiivse käitumisega võib osutuda keeruliseks ka juhul, kui hooldaja ei kanna endaga kaasas viha või traumaga seotud emotsionaalset pagasit. Eriti raskesse olukorda paneb see aga need, kes on seda tüüpi lapsepõlvetraumasid omal nahal kogenud.

Mõte ema hooldamisest pani mind niigi muretsema, kuid mida rohkem segaduses ja hirmunud ta oli, seda tugevamaks kasvas tema sees olev viha. Tema käitumine ja raevuhood tekitasid minus kabuhirmu. 

Oli selge, et pean õppima end uute traumade eest kaitsma. Kui miski minus vanad haavad lahti rebis, tuli leida sellele kiire lahendus. Otsisin abi nii teraapiast kui teistelt hooldajatelt. Hakkasin uurima erinevaid tehnikaid, mis aitaksid lööke pehmendada. 

Katse ja -eksitusmeetodil leiutasin mõned strateegiad, mis aitavad mul ema vihahooge paremini taluda. Lisaks tegin endale selgeks mõned nipid ka iseenda vihaga elutervemalt toime tulemiseks.

Tõsi, need strateegiad nõuavad harjutamist, järjepidevust ja kannatlikkust. Kuid neist on märkimisväärselt suur abi, et tulla toime viha inetuma poolega.

1. Ära võta seda isiklikult

Meie hoolealused on suure tõenäosusega vihased millegi peale, mis ei ole üldse meiega seotud. Hirm, valu ja mentaalne segadus võivad kõik tekitada viha. 

Minu esimene strateegia oli jääda enesele kindlaks. Olgugi et ema vihahood panid mind end tundma, justkui oleksin taas 6-aastane, keskendusin sellele, mis toimus käesoleval hetkel. Mõistsin, et mind ei ohusta tegelikult miski ja suudan enese eest hoolt kanda. Enamikul kordadest ei olnud ema viha kuidagi seotud minuga või sellega, mida tegin. 

Olgugi et saame sellest mõistusega aru, ei ole toimetulek vihapursetega emotsionaalses mõttes sugugi lihtne. Neil kordadel, mil ema käitumine mind tõsiselt hirmutas, aitas mind järgmine lihtne enesesisendus: „Tunnen ennast turvaliselt ja olen hea inimene”. Leppimine asjaoluga, et ema oli vihane elu enda ja mitte minu peale, muutis minu jaoks asja oluliselt lihtsamaks.

2. Ole empaatiline 

Mäletan selgelt päeva, mil olin võimeline oma emale esmakordselt südamest kaasa tundma.

Ta seisis parajasti külmiku ukse juures ja näitas näpuga suure kalendri suunas, mida kasutasime erinevate kohtumiste üles märkimiseks. Näiteks olid seal markeriga suurte tähtedega kirjas arstivisiidi ajad. 

Ema pöördus minu poole ja küsis ahastavalt, mis see on ja milleks seda vaja on. Tema silmis oli lapselik hirm ja näost peegeldus selline segadus, et mu süda lihtsalt murdus. Midagi nii igapäevast ja tavalist oli tema jaoks nüüd täiesti mõistetamatu. 

Sedasorti kontrolli kaotamine inimese jaoks nagu mu ema oli absoluutselt muserdav. Püüdes ennast panna tema olukorda, mõistsin, et tõenäoliselt oli ta kogu oma elu kannatanud ärevuse ja hirmu käes. Viha oli lihtsalt tema toimetulekumehhanism – viis oma tunnete üle mingitki kontrolli omada ja end turvaliselt tunda. Asi ei olnud üldse minus ja tõenäoliselt ei olnud seda kunagi ka olnud. 

See taipamine muutis ema vihahood minu jaoks palju vähem hirmutavaks. Edaspidi aitas empaatia rakendamine mul teda paremini mõista iga kord, kui ta vihastas. 

3. Ära reageeri

See nõuab julgust, harjutamist ja südikust. Et sellega hakkama saada, tuleb meil olla väljapuhanud, keskendunud ja tasakaalus. Kellegi vihapursete korral võib olla abi sellestki, kui seame esikohale oma isikliku heaolu.

Kui oleme emotsionaalselt heas seisus, suudame mõista, et suurem osa agressiivsest käitumisest juhtub meie lähedal, mitte meiega. See aitab meil rahu säilitada. Olukorra jälgimine ja mitte sellele reageerimine hoiab meid konfliktiga kaasa minemast, misjärel patsiendi viha üldiselt lahtub, mitte ei kogu hoogu juurde. Meil pole mingit vajadust astuda igasse võitlusesse, kuhu meid kutsutakse!

4. Märka viha taha peidetud sõnumit

Keskendu üldisele sõnumile, mitte konkreetsetele sõnadele. Viha annab tavaliselt märku mõnest tegelemata jäänud teemast. Selle asemel, et kaitsesse asuda, püüa näha ärrituse või rünnaku taga tõelist sõnumit. Ma tean, see võib olla keeruline!

Vahest on see valu, hirm, meeleheide või süütunne? Inimesed võivad olla haavunud, tundes, et nad on maha kantud. Kas midagi inimese elukorralduses juhtus või muutus? Kas miski tundub teisiti? Kas meie lähedasel on mingi mure või vajab ta tähelepanu? Või tahab ta hoopis meile midagi öelda? Kui võtame viha sõnumi või märguandena, väheneb ka selle hävitav mõju ning võime saada vägagi kasulikku informatsiooni.

5. Võta aeg maha

Kui miski muu ei aita, võib olla õige hetk lihtsalt selg keerata, eemale kõndida ja puhata. 

Mina nimetan seda „armastusega eraldumiseks”. Elus tuleb ette olukordi, kus just see võib olla parim lahendus. Eemaldudes stressiallikast, lülitume ümber ja rahuneme maha, mis võimaldab meil näha olukorda palju selgema pilguga.

Eraldumine aitab meil eemalduda kutsest vihatantsule ja annab meile võimaluse hinge tõmmata. See peatab viha nõiaratta. Kui sul ei ole võimalik füüsiliselt ruumist lahkuda, siis lahku vestlusest. Teemavahetus on alati suurepärane viis, kuidas lasta olukorral settida.

6. Ole õrn

Ükskõik, mida me ka ei teeks, me peame leidma viisi, kuidas näidata välja hellust ja õrnust – nii nende vastu, keda armastame kui ka iseenda vastu. Aeg-ajalt kasvavad asjad niikuinii üle pea ja seda juhtub kõigiga. Iga korraga õpime aga seda tormi kustutama kiiremini ja väiksemate kahjudega.

Me kõik anname endast parima. Heatahtlikkuse, kaastunde ja tasakaalukusega võime õppida nii mõndagi oma lähedaste, aga ka iseenda kohta. Me võime oma suhteid parandada ja hoida ära edasisi konflikte. 

Küsi endalt järgmisi küsimusi: 

„Kui oluline on see tüli minu jaoks?” 

„Kas eelistan seda, et mul oleks õigus või seda, et oleksin õnnelik?” 

„Kui minu lähedast enam ei ole, siis kas tahan mäletada seda tüli või pigem tõsiasja, et suhtusin tema valusse heatahtlikkuse ja armastusega?” 

Kuulates oma lähedasi ja aktsepteerides neid sellisena, nagu nad on, aitame neil oma tunnetega toime tulla ja ühtlasi õpime paremini mõistma enda tundeid. Mida osavamaks ma muutusin oma isikliku, aga ka ema vihaga toimetulemisel, seda vähem ta vihastas. Ja kui vihastaski, siis kasutasin seda kui võtit dešifreerimaks tema viha taha peidetud sõnumit. Tema viha ei mõjunud mulle enam nii rängalt. 

Tõsi, see ehmatas mind ikka, kuid ma ei klammerdunud enam sellega kaasneva ebamugavustunde külge nii kaua kui varem ja ma ei kartnud enam ei ema ega tema viha. Mida aeg edasi, seda enam oli see vaid üks tema tujudest, mida oli võimalik kannatlikkuse ja kaastunde abil muuta, et olukorda kergust tuua. Ma õppisin, kuidas panna meid mõlemaid end turvalisemalt tundma ja see oli tõeline õnnistus. 

Tea, et sa ei ole oma lähedaste vihaga seotud kannatustes üksi. Katseta mõnda või kõiki neid strateegiaid ja ma luban sulle, et asi läheb paremaks. Soovin sulle sinu teekonnal rõõmu ja rahu. 

NPS-EE-NP-00051 Märts 2022