4 nõuannet oma kontrollihimu taltsutamiseks

Hooldajaks olemine toob välja minus pesitseva kontrollifriigi.

Ma ei pea ennast ülearu kontrollivaks inimeseks. Kui vaadata minu suhete ajalugu, siis kipun end siduma pigem kangekaelsete inimestega. Sellegipoolest võin olla äärmiselt jäik selles osas, kuidas teatud asju teen. Pahatihti lausa peensusteni välja. Nagu näiteks see, millises järjekorras ma noad ja kahvlid nõudepesumasinast välja võtan. Sellised pisiasjad näitavad, kui sügavale minu kontrollivajadus võib ulatuda. 

Asjade ülekontrollimisest võib olla ka kasu

Mis puutub minu naise hooldamisse, siis on minu sisemisest kontrollifriigist olnud mõnel korral isegi kasu. Tänu sellele olen igaks olukorraks valmistunud. Olen töötanud välja tegevused, mis aitavad mul tema eest turvaliselt ja tema jaoks mõistetavalt hoolitseda. Enamikul kordadel teab mu naine täpselt, mida oodata. 

Tänu sellele „süsteemile” saan anda täpseid juhiseid, kui keegi peaks mind asendama. Võin end uhkusega nimetada elavaks „hooldaja käsiraamatuks”. 

Olen sedavõrd detailidele keskendunud, et tean isegi seda, kumb naise käsi enne varrukasse läheb. See on nimelt see käsi, mille liikumisvõime on rohkem piiratud. Ma võin täpselt öelda, kuhu ööseks ratastool jätta juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Söömine, pesemine, riietumine, mis iganes… Ma olen need peensusteni toimima pannud. Viimane kui üks neist tegevustest aitab minu sisemisel kontrollifriigil oma lippu kõrgel hoida.

Liigse kontrollivajaduse tumedam pool

Liigne kontrollivajadus on nagu treening konkreetsel spordialal. Sa lihvid oma oskusi, sinu lihasmälu on tugev, nagu ka üldine vastupidavus. Samas, niipea kui pead proovima midagi uut, hakkad endas kahtlema ja tunned, et oled vormist väljas. 

Kui teha midagi mugavustsoonist väljaspool olevat, on ärevus kerge tulema. Näiteks ühel päeval soovis üks sõber viia mu naise randa rattaharjutusi tegema. 

Kui ma tavaliselt tervitan sedasorti puhkevõimalust rõõmuga, siis seekord oli väljas 6 külmakraadi ja puhus kõva tuul, olgugi et päike paistis. Osaliselt selletõttu, et ma ise ei armasta külma, aga teisalt ka seetõttu, et mu naine on insuldi järel tavalisest külmatundlikum, palusin oma sõbral välja mõelda mõni muu plaan. 

Mu sõber tundis minus pesitseva kontrollifriigi kohe ära. Kui ta meile tuli, ignoreeris ta mind täielikult ja küsis hoopis mu naiselt, mida tema teha tahab. Enne kui arugi sain, olid nad mõlemad rannas ja nautisid lühikest rattaharjutuste seeriat. 

Hiljem see sõber tänas mind, et olin teda usaldanud. Ausõna, selles polnud minu jaoks kunagi küsimus olnudki, küll aga sain väärtusliku õppetunni.

Nõuanne nr 1: lepi tõsiasjaga, et sinu viis asju teha ei ole ainus viis asju teha

Olen olnud oma naise hooldaja neli aastat, mistõttu pean ennast tema hooldamise alal „eksperdiks”. Kuid isegi, kui see vastab tõele, ei tähenda see seda, et peaksin alati oma tahtmist saama.

Olgugi et suudan ilmselt kõige paremini oma naise vajadusi hinnata, üllatab ta mind ikka ja jälle. Ja isegi kui mul on õigus, on tegelikult palju erinevaid viise, kuidas tema vajadusi rahuldada, mitte ainult need, mis on juba järele proovitud ja katsetatud.

Alternatiivsetele lahendustele avatud olemine võib aga olla päris närvesööv. Mõnikord ma lihtsalt tahan, et asju tehtaks minu moodi, näiteks, kui asi puudutab mu naisele ravimite andmist.

Teinekord jällegi püüan mitte olla oma harjumuste ori. Ma küsin naiselt tema enda eelistuste kohta ja lasen teistel hooldajatel teha oma tööd nii, nagu nad ise tahavad. Kui mu naisega on kõik korras ja ta on rõõmus, siis olen ka mina rõõmus.

Nõuanne nr 2: ära takerdu pisiasjadesse. Ole paindlik

Minu köögi kraanikausi juures on matt, mille ühel küljel on ümarad nurgad. Mulle meeldib, kui see ümarate nurkadega külg on suunatud kraanikausi poole. Meie koristaja aga paneb järjepidevalt matti teistpidi – nii, et ümarate nurkadega külg on väljapoole. See ajab mind hulluks.

Mitte liialdatud mõttes hulluks, vaid sellisel määral hulluks, kus ma tõesõna tunnen, et olen väga lähedal tema vallandamisele.

Ma ei vaja viharavi, aga ma pole nõus ka järele andma olukorras, kus olen selgesõnaliselt öelnud, et igal asjal on oma kindel koht. Mulle ei meeldi, kui midagi on ilma minu loata muudetud. Mul on iga asja jaoks oma süsteem. Ent mati õigesse asendisse tagasi panemine võtab kõigest sekundi, mistõttu püüan kõigest väest oma frustratsiooni alla suruda. Leian lohutust teadmisest, et köök on koristatud ja allapoole kummardumine on mulle otsekui trenni eest. Pealegi, sedalaadi käitumine sobib hästi minu praeguse eesmärgiga elada oma elu võimalikult zen-ilikult.

Probleem on selles, et sedalaadi võitlusi tuleb erinevate inimestega pidada päeva jooksul korduvalt. Mõnikord ajab mind marru, kui ma ise jätan asju valedesse kohtadesse.

Silma kinni pigistamine on sageli kõige parem taktika. Manitsen ennast lihtsalt asjadest „lahti laskma” ja püüan igas halvas näha midagi head.

Nii muutun järjest osavamaks ja õpin asjade tegemiseks uusi viise. Mõlemad on head omadused. Ühtlasi ei võimalda „lahtilaskmine” mul ka loorberitele puhkama jääda ja mugavaks minna, kuna nõuab korralikku vaimset pingutust.

Nõuanne nr 3: küsi lähedaselt abi

Kui vähegi võimalik, küsi oma lähedaselt tema hooldamisel abi. Minu juhtumi puhul on minu naise kõnevõime piiratud. Ta ei väljenda oma soove kuigi sageli, välja arvatud siis, kui teen midagi eriti rumalat, näiteks panen talle kinga valesse jalga.

Sellest hoolimata küsin ma ikka tema arvamust enne, kui midagi tegema hakkame. Püüan alati teha nii, et tal oleks hea ja loodan, et ta ise annab märku, kui see nii ei ole.

Kui ma õigesti mäletan, siis oli ta enne insulti veel suurem kontrollifriik kui mina, mis päädis pahatihti vägagi intensiivse „vestlusega”.

Nüüd on ta hooldamise juhtohjad andnud minu kätte. Probleem on aga selles, et ma ei taha, et ta tunneks end minu patsiendina. Kardan, et ta tunneb nagu oleks ta kaotamas oma identiteeti või viibiks mõnes hooldusasutuses. Ennekõike on ta ju ikkagi mu abikaasa ja alles seejärel minu hoolealune. Seetõttu teen kõik selleks, et ta seda ei unustaks.

Nõuanne nr 4: otsi igas olukorras paremaid lahendusi

Isegi pärast aastaid hooldajana kulutan ma ikka veel igal nädalal umbes tunnikese sellele, et lihtsalt leida uusi viise, kuidas oma naist veelgi paremini hooldada.

See võib tähendada mõnda uut seadet, millest tal abi võiks olla, uut käepidet või uutmoodi teraapiat. Minu eesmärk on võtta igast hooldusalasest uuendusest parim. Ma tahan, et asjad oleksid värsked ja tulevikku suunatud.

Loomulikult ei tähenda see seda, et teen suvalisel hetkel segadusttekitavaid muudatusi. Selle asemel jälgin järjepidevalt arenguplaani, mis hoiab hooldamisprotsessid ning meie vajadused ja oskused omavahel tasakaalus.

Mõnikord on neist muudatustest pikemaajaliselt kasu, teinekord mitte. Igal juhul sunnivad need meid oma sissejuurdunud harjumustest lahti laskma ja kinnitavad, et teeme õiget asja. Tuletan endale ikka ja jälle meelde, et abikaasa hooldamine on pigem maraton, mitte sprint. Ta on endiselt noor ja tema eest hoolitsemine kestab veel mitukümmend aastat. Parem haarata kinni igast arenguvõimalusest kui jääda kinni 20 aasta tagustesse lahendustesse.

Nagu igas muus eluvaldkonnas, on siingi mõistlik leida tasakaal oma kontrollivajaduse ning avatud ja paindliku suhtumise vahel. Selline suhtumine teeb head nii sulle kui ka sinu lähedasele ning te mõlemad olete tänu sellele õnnelikumad.

NPS-EE-NP-00051 Märts 2022