4 nõuannet hooldajatele, kuidas iseenda eest paremini hoolt kanda

Kui oled olnud hooldaja kauem kui paar aastat, oled ehk märganud, kui kurnavalt see võib mõjuda sinu kehale ja vaimule. Eriti kui tegemist on pikaajaliste krooniliste haigustega, ei lähe asjad ajaga sugugi kergemaks. Vastupidi, sellisel juhul võib juhtuda, et nii sina kui ka sinu hooldatav olete astunud võitlusesse ajaga.

Me kõik jääme vanemaks ja mida aeg edasi, seda raskem on meil hoida oma füüsist toonuses ja mõistust teravana. Hooldajatena kipume oma patsientide vajadusi iseendi omadest tähtsamaks pidama, mistõttu pahatihti unustame iseendid selles protsessis sootuks. Peale selliste iseenesest mõistetavate asjade, nagu liikumine, tervislik toitumine, piisav uni jne on veel mõned lihtsalt asjad, mida saame oma keha ja vaimu liigse kurnamise vältimiseks ära teha.

Muuda oma mõtteviisi

Kui ma alles hakkasin oma naise hooldajaks, tundus mulle sageli, et tema arstid, medõed ja terapeudid ei hoolinud minust üldse. Kõik keerles ümber minu naise ja väga harva uuriti, kuidas mul endal läheb. See kõik kulmineerus sellega, kui üks koduvisiiti tegev õde ignoreeris täielikult tõsiasja, et ma ise olin bronhiidi tõttu täiesti haige. See oli hetk, mil mõistsin, et minu heaolu on täpselt niisama oluline kui isegi mitte olulisem kui minu naise oma, kuna ilma minuta oleks ta täiesti abitu.

Kui sulle tundub see isekana, siis sa ei eksi. Nii ongi! Ma küll ei soovita sul alatasa oma isiklikke vajadusi oma hooldatava omadest ettepoole seada, kuid oluline on ka oma vajadusi märgata. Suhtumise muutmine võtab omajagu aega. Järgmise asjana on oluline hakata senisest jõulisemalt abi küsima.

Kasuta abivahendeid

Kui mu naine esimest korda haiglast koju sai, tuli meie koju üks tööterapeut, kes jagas soovitusi, kuidas meie maja naise uute vajadustega rohkem vastavusse viia. Andsin oma parima, et neid soovitusi ka ellu viia – lisasin käepidemeid, laiendasin ukseavasid, eemaldasin vaipu, lisasin trepile tõstuki jmt.

Pool aastat hiljem jõudis mulle pärale, et ehkki nendest muudatustest oli kindlasti kasu, ei võtnud need üldse arvesse minu enda vajadusi. Näiteks asetatakse käepidemed vannis tavaliselt vannisolija kõrgusele, aga reeglina mitte selle inimese vajadustest lähtuvalt, kes teda vannitada üritab. Seega hakkasin lisama käepidemeid selleks, et saaksin ka ennast oma naist tõstes ja pestes paremini tasakaalus hoida. Lisaks võtsin kasutusele kummipõhjaga vaibad, et teda liigutades minu jalad kindlamalt maas oleksid.

Olgugi et minu eesmärk on aidata oma naisel järjest iseseisvamaks saada, otsin jätkuvalt abivahendeid, mis aitaksid ka minul oma koormat vähendada (näiteks oleks suurepärane, kui leiaksin roboti, mis teda söödaks!).

Leia ISEENDA jaoks aega

Mulle tundub, et hooldaja jaoks on iseendale aja võtmine üks kõige raskemaid asju üldse. Olen loobunud enamikest hobidest, mida enne oma naise insulti harrastasin. Osaliselt sellepärast, et pole leidnud endale asendajat naise eest hoolitsemisel seni, kui ma ära olen, ja osaliselt nende kulukuse tõttu. Kõige rohkem morjendab mind aga oma isiklikust ajast ilmajäämine päevasel ajal, eriti viimase aja pandeemiaolukorras. Oma naise, tütre ja koera eest hoolitsemise kõrvalt on väga raske leida aega iseenda jaoks. Isegi selle artikli kirjutamine on paras väljakutse.

Ka siin on vaja olla natuke isekas. Näiteks, kui olen oma naise kella 20 ajal õhtul voodisse pannud ja temaga natuke seal koos aega veetnud, saadan ma kella 22 paiku magama oma tütre. Kui ka tema on voodisse saanud, siis sellest hetkest alates on poolteist tundi minu isiklik aeg. Minu naisele küll ei meeldi, et ma nii hilja veel üleval olen ja tema tahaks, et ma tuleks tagasi voodisse, aga ma vajan seda aega, et natukegi lõõgastuda. Poolteist tundi rahulikku aega ilma kellegi nõudmisteta aitab mul järgmiseks päevaks oma akusid laadida.

Pikaajaline plaan

Maailm on hetkel oma tervise-, keskkonna-, poliitiliste, sotsiaalsete ja finantsteemadega, mis meid igapäevaselt pommitavad, üks parajalt hullumeelne paik. Kui sa lisaks sellele oled veel oma lähedase hooldaja, siis olen üsna kindel, et sul on nii palju isiklikke teemasid, et on raske tegeleda millegi muuga peale ellujäämise. Näen paljusid hooldajaid, kes keskenduvad üksnes praegusele hetkele ja seavad sellega ohtu oma tuleviku. See on midagi, mida ma ise üritan vältida.

Minu eesmärk on, et nii mina kui ka mu naine saaksime mugavalt pensionile jääda ja lubada endale seda hoolt, mida me siis vajame. Selleks olen minimeerinud kallihinnaliste hooldusteenuste kasutamise ja maksimeerinud selle asemel enda isiklikku panust. Lisaks hakkasin otsima kohta, kuhu ehitada meile kergesti ligipääsetav maja, kui kunagi pensionile jääme. See ei pruugi kõlada eriti lihtsa plaanina, kuid olen täheldanud, kuidas ainuüksi selle pikaajalise eesmärgi olemasolu on juba vähendanud minu õlgadel lasuvat koormat.

Kujutan vaimusilmas ette päeva, mil saame mõlemad lõõgastuda ja veeta koos aega ning see toob mulle naeratuse näole. Sellise plaani olemasolu suunab minu tähelepanu igapäevasest hullumeelsusest palju meeldivamale tulevikuvisioonile. Isegi kui peaks kuluma aastaid, enne kui see täide läheb.

Kokkuvõte

Usun, et ka hooldajatöös on erinevad etapid ja üheks neist on „valgustatus”. See saab juhtuda siis, kui sa murrad välja argirutiinist ja tood võrrandisse tagasi enda vajadused ja heaolu. See vaatenurga muutus aitab sul näha valgust tunneli lõpus ja sisendab lootust paremasse tulevikku. Kutsun iga hooldajat üles astuma sammukese tagasi ja teadlikult otsima seda uut väljavaadet. Lõppkokkuvõttes ei tee see asju paremaks mitte ainult praegu, vaid ka pikemas perspektiivis.

NPS-EE-NP-00034 Oktoober 2021